Juba minu saabumise ajal ootas värava taga inimesi. Kuuldavasti tulevad nad mõnikord lausa mitu tundi enne supiköögi avamist. Kui uksed lahti tehakse, täitub tuba kärmelt näljastega. Kõik käib nagu restoranis – inimene istub ja ootab, kokatädi paneb supi kaussi, mina viin toidu lauda.

Toidukogused pole piiratud. Kel on nälg, võib süüa mitu portsu. Vähemalt pooltel on kaasas purgid või pisikesed ämbrid, kuhu suppi kaasa pannakse. Samuti tulevad mitmed pudelite või kanistritega ja paluvad need veega täita. Kes soovib, saab ka natuke leiba-saia kaasa. Mitmed tulevad kokka kiitma ja keegi ei lahku tänamata.

Lõunale on tulnud ka mitu üpris soliidse välimusega meesterahvast, keda mujal kohates teiste sööjatega samasse kategooriasse ei paigutaks. Minu lemmikkülastaja on mees, kel ripub kaelas kolm jämedat kuldketti ja iga sõrme ehib kuldsõrmus eri värvi kalliskiviga. Tunnen, et temas on nii palju positiivset. Saame kiirelt jutule. Ta räägib, et unistas kunagi oma turismitalu avamisest, ja tunnistab, et eks elus ole ka paremaid aegu olnud. Küsimuse peale, kas kenad aksessuaarid kaelas ja sõrmedes on päris, vastab ta rõõmsalt, et loomulikult mitte – muidu oleks ta need juba ammu maha müünud!

Tõden, et on seletamatult ilus kogemus neid inimesi nii lähedalt näha. Tavaliselt möödun neist tänaval või sõidame koos bussis. Nüüd aga on nende maailm, mured ja nälg käegakatsutavad. Mõistan tugevamalt kui varem, et olukorrast, kus sul pole söögirahagi, võib leida end igaüks.

Lahkudes mõtisklen, kui tänuväärne selline ettevõtmine on. Kurioosne on mõelda, et Päästearmee teeb seda oma vahenditega, sest linn neid ei toeta. Tänan mõttes kõiki neid imetlusväärseid inimesi, kes vabast ajast ja tahtest teisi aitavad, ning luban, et püüan märgata, mõista ja abistada. Mõnikord võib tühisena tunduv žest või sõna olla teisele suurim heategu ja tugi. Ma arvan, et on oluline seda endale aeg-ajalt meelde tuletada.