Näitleja Rasmus Kaljujärv: eks elu tule ka põletada, aga mina tegin seda liiga palju

Neli aastat tagasi nentis näitleja Rasmus Kaljujärv (43), et tahaks osata tohutult palju: „Alates sellest, et miks kuradi pärast ma peaks oma riideid poest ostma? Õmbleks ise püksid.“

Aga miks mitte? Äkki on aeg nüüd küps, pakun, kui seekord jutuajamist kokku lepime.

„Väga kummaline,“ kostab ta. „Paar päeva tagasi leidsin maal pööningul vana õmblusmasina ja just siis võtsid sina ühendust. Tasub asju välja öelda! See ongi manifesteerimine.“

Rasmus seisab Põhjala tehase hoovil, kohal enne kokkulepitud aega (räägitakse legende sellest, kuidas Kaljujärv ei hiline iial), T-särk seljas valge nagu piim või pilv.

Stuudio 213 ruumes tegutseva õmblusklubi aknalaual troonivad vaikivad mannekeenid ja laest laskuvad maaliliselt lõtvadesse sõlmedesse keeratud eesriided. Keegi noormees on jõudnud viimistlemisjärku voodril pintsakuga, keegi noor naine liivabeežide kangavaalude taga kaebleb naerukil häälel, et on seda kleiti õmmelnud, üles harutanud ja taas õmmelnud juba nii kaua, et vahepeal on maitse muutunud. Kuna tegu on – küll juhendaja käe all – Rasmuse esimese õmbluskatsetusega, tundub mõistlik mitte hakata kohe konstrueerima mansettidega viigipükse, vaid saada maha ausa dressipaariga. Rasmuse suguvõsas on rätsepmeistreid olnud ennegi, ta on juba ei-tea-mitmendat põlve linlane.