Mary Jordani iidses sõlmimistehnikas valminud kleit: 850 meetrit nööri, 5, meetrit šifooni, 85 tundi sõlmimiseks



Mary Jordani vastuvõtu kleidi valmimine
Mary Jordani vastuvõtu kleidi valmimineFoto: LASKA, Felix Laasme

Eesti Vabariigi sajandal sünnipäeval üllatas kodumaine rõivamärk GUILD oma esimese õhtukleidiga, mida kandis kunstnik ning värske liikumise VÕRDSED algataja, Mary Jordan. Kleit, mis pälvis tähelepanu nii meil kui võõrsil, oli tavapärase õmblustöö asemel valmistatud hoopis iidses sõlmimistehnikas.

“Olen mõtteid makrameerõivastest mõlgutanud juba tubli mitu aastat,” räägib GUILDi peadisainer Joan Hint ning jätkab: “..ja kui Mary ühel ilusal suvepäeval teatas, et “Ma soovin, et ev100 puhul valmistaksid kleidi mulle just sina, sest esiteks mulle väga meeldib see, mida te GUILDiga teete ja teiseks, ma tunnen, et just sina kuidagi.. mõistad”, siis oli selge - ehk ongi aeg küps, et too pikaaegne unistus ellu viia?

Meil on Maryga olnud varasemalt nii mõnigi sügavam vestlus, mille põhjal oleme võinud ära tunda, et on paljutki, mis meid ühendab. Sügav side loodusega ja mure selle kestmajäämise pärast, huvi iidsete tsivilisatsioonide vastu, suhe iluga, mis lubab näha kõikjal alati potensiaali ning katkematu soov, et maailm, kus me elame, oleks parem paik kõigi jaoks. Ta jagas minuga veel mõnda märksõna nagu kartmatus, avatus, spirituaalsus, tugevus, sensuaalsus, ilu, kotkad, rongad ja draakonid ning andis mulle seejärel täiesti vabad käed. Naiselt, keda ma tema tulisuse ja tehtud projektide tõttu väga hindan ja kes on varasemalt kandnud vaid suuri nimesid nagu Oscar de la Renta ja Prada või üldse udupeent vintaaži, kõlas säärane pakkumine vägagi ahvatlevalt ja samal ajal, ka aukartustäratavalt.

Mary Jordani vastuvõtu kleidi valmimine Foto: Felix Laasme
Seotud lood:

Kui ma käisin talle välja mõtte mustast, salapärasest makrameekleidist, oli Mary kohe võlutud. Ta käis Gildimajas, andis oma kõikvõimalikud mõõdud ning disainimisprotsess võis alata. Mediteerisin ja vaigistasin meelt, et loomingul oleks ruumi, kuhu tulla. Visioon tuli. Seejärel võtsin paberi ja tõdesin - ma ei suuda seda joonistada! Kuidas sa disainid midagi, mille tehnikat sa ei tunne? Järelikult tuleb selgeks teha! Ja kui kursuseid pole kohe varnast võtta, õpid ise ja nii ma vaatasingi, ööd ja päevad õppefilme erinevatest sõlmimistehnikatest. Pilt selgem, kandsin Mary mõõdud üle mannekeenile, kelle seljas hoomasin vormi ja mõõte oluliselt paremini kui paberil.

Loe veel

Pidevalt nuputades, kust ja kuidas nöörid ja sõlmed üldse kulgeda saavad, tegin käepärase takupaelaga ümber mannekeeni vähemalt 4 erinevat mustrivarianti kuni viimaks visuaalse tulemusega rahul olin ja ka tehniliselt seda võimalikuks pidasin. Kleidi keskkohta said kaunistama metsarahvale kohased lehemotiivid ning iga tšakra ehk energiakeskus peenkehal sai oma väepunkti. Varrukad ja seelikuosa panin paberile visualiseerides end Maryna - tippisin kikivarvukil mööda tube ja kõrvutasin iseennast muudkui samale pikkusele krutitud mannekeeniga. Kujutlesin kätlemise hetke ning tajusin - kui palju väge annaksid just sellele kandjale põlisameerikalikud narmad varrukate otsas! Läbi selle nägemuse juba avalduski šamanistlik, sõdalase vaim,” kirjeldab Joan.

Õige meistri leidmine, kes suudaks aga säärase visiooni ellu viia ja ka kvaliteetselt teostada, oli omaette kogemus. “Muidugi ma lootsin leida mõnd meistrit Eestist, kellega külg külje kõrval see kleit valmis punuda. Säärast meistrit aga leidmata, otsisime edasi ja nõnda mitmeid kuid - lähiriikidest Lääne-Euroopani, Lõuna-Ameerika ja kaugete mandrite ja Austraaliani välja, kust viimaks leidsimegi makrameepunuja Denisse M Vera, kellega klappis koheselt ja kes oli disaini tehnilisest võimalikkusest rabatud,” vestab Joan. “See mõjus julgustavalt.”

Ta lisab, “Edasi läks nagu lepase reega - valisime materjalid ning Denisse lasi Austraalias kätel käia. Olime pidevas suhtluses, ajavahe tõttu nii hilja öösiti kui varahommikuti. Rätsepatöös äärmiselt vajalikke vaheproove me teha ei saanud ning Mary viibis nii või naa ise üldse Prantsusmaal. Ütleme nii, et ärevus oli päris suur ja selle kõige kõrvalt oli ka terve bränd Steniga juhtida.

Mary Jordani vastuvõtu kleidi valmimine Foto: LASKA, Felix Laasme

Kui kleiti esimest korda Tallinnas Mary seljas nägin, ei saanud ma üle pika aja sõnu suust - see istus nagu valatult! Tegime peene alusseeliku alla ja kõik passis omavahel laitmatult. Kui oleks midagigi nihkesse läinud, siis säärase tehnika puhul uut kleiti me enam teha poleks jõudnud.”

Erilises tehnikas valminud kleidile kulus täpselt 850 meetrit nööri, 5, meetrit šifooni, 85 tundi sõlmimiseks, teist sama palju disainimiseks ning koos meistri otsingutega kokku lligikaudu 200 töötundi.

Omapärast kleiti said täiendama ka erilised kingad, mis olid valmistatud spetsiaalselt antud ürituseks hinnatud Austria kingameistri Carolin Holzhuberi poolt, kes on seni nõustunud koostööd tegema vaid maailma tipptegijatega - nagu nt äärmiselt innovaatilise Iris van Herpeniga. Mustast nahast kingad said kaaslaseks 15-sentimeetrised vasest kontsad, mis sümboliseerivad võrdusmärgina inimeste vahelist võrdsust. “Me oleme kõik inimesed ning me kõik väärime vaid parimat. Konfliktid ei ole vajalikud, kuid me tõesti peame õppima teineteist austama, armastama ja abistama, et kujuneda ühiskonnaks, kus kõik on võimalik ja kõik on võrdsed,” sõnas kingameister.

Ka väikesed detailid olid üdini läbimõeldud - sõrmused pärinesid Mary Jordani enda kogust ning kõrvarõngasteks valis Joan Hint Hollandi juveelikunstnik Monocrafft’i paganistlikud roosast kullast ehted, mida saab peatselt soetada ka GUILDi uuest, Laial tänaval avatavast esinduspoest. “Nagu Holzhuberigagi, olen olnud ka Merreliga (Westhoff, Monocraffti looja ja peadisainer) aastaid soojades suhetes. Kõik, mida elus teeme, mängib üks päev rolli,” sõnab Hint.

Palju pilke püüdnud ridikül, mis kandis sõnumit VÕRDSED, oli aga Mary Jordani enda idee. “Imetlusväärne, millise mängulisuse ja kergusega ta poliitiliselt vajalikke sõnumeid kommunikeerib. Ja olgem ausad - originaalne ka, kas keegi on üldse varem midagi säärast teinud? See oleks auväärt, kui oleks,” märgib Hint.

Ka soeng ja meik saavad sõnumit kanda. “Ma olen alati võlutud olnud Ellen Walge loomulikult mõjuvast jumestuskunstist ning kuigi see ei tulnud piltide pealt välja, said peokülalised nautida ka Mary silmade ümber kumavaid avatarilikke täpikesi,” kirjeldab Joan. “Samal ajal peegeldas tema soeng Põhjala valküürilikku sõdalasvaimu ning säärases punumiskunstis olen alati usaldanud imelist Kati Vaikret.”

“Praegu olen lihtsalt väga tänulik, et Elu hoidis ja kõik õnnestus. Mul on hea meel, et Mary tundis end võitmatu ja kaunina, et see kleit meeldis nii meie inimestele kui ka välismaalastele ja sai mitmel korral märgitud kui üks kaunemaid kleite vastuvõtul. Ja ennekõike, on mul eriti hea meel, et selle kiitsid heaks ka mu enda rätsepad ja gildikaaslased, kes kogesid närvikõdi kõrvalt ning kes andsid endast parima, et luua üheskoos ka peenest kašmiirvillast imetabane ülikond Mary abikaasa Eerik-Niiles Krossile.”

Jäta kommentaar
ARTIKLIT SAAB KOMMENTEERIDA AINULT REGISTREERITUD KASUTAJA!
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare