Ime, kes elab meie hulgas

Ingvar Villido (49) kohta on väga raske üldmõistetavalt kirjutada, kes ta on. Joogi. Vaimne õpetaja. MTÜ Lilleoru juht. Kehastunud valgustunu. Ehk polegi seda inimese kehasse sündinud imelist olendit vaja sõnadega määratleda. Ingvar ise ütleb li

“Ma ise ei arva, et ma olen eriline, teised ütlevad, et olen,” ütleb Ingvar, habetunud näos soe siiras naeratus. Kui ta Lilleoru koolituskeskuse kõrvale rajatava ökoküla majaehitusel vastu tuleb – värviplekilised tunked jalas, sigaret hambus –, ei tuleks küll pähe teda kellekski eriliseks, kõige vähem pühameheks pidada. Silmad reedavad. Head, sügavad, sind põhjani nägevad ja mitte kunagi kurjad silmad. Selle mehe teeb eriliseks tõsiasi, et tal puudub üks meid kõiki juhtiv osis – ego. Ta on inimlikest segajatest iseendas vabanenud. Väidetavalt elab maailmas kokku 22 taolise arengutasemega inimest. Mõelda – üks neist võttis mingil põhjusel vaevaks tulla just meie pisikesele, vaid 1,4 miljoni elanikuga maalapile!

Nüüd õpetagu sind jumal

Ingvar oli lapsepõlves enda sõnul tavaline vaikne poiss. Tema areng praegusesse seisundisse on pigem nagu lille avanemine lehthaaval. Umbes viieteistaastaselt leidis ta venekeelsest ajakirjast Ogonjok jooga hingamistehnika kirjelduse, mida omal käel proovima hakkas. Siis sattus “juhuslikult” karatetrenni. Vajalikud teadmised või inimesed näisid otsekui iseenesest tema juurde jõudvat just siis, kui ta nendeks valmis oli. “Sõjaväe ajal kohtusin oma esimese õpetajaga, Kaliningradist pärit endast aasta noorema poisiga,” jutustab mees. “Ta õpetas mulle Hiina võitluskunste ja akupunktuuri.”
Sõjaväest tagasi tulles hakkas Ingvar otsima inimesi, kelle juures õpinguid jätkata. Eestis polnud aga ainsatki inimest, kes osanuks tema küsimustele vastata. “Kuni helistas üks tuttav Viljandist ja ütles, et siia on tulemas kursus, kus räägitakse mingitest tšakratest ja kundalinidest. Teadsin kohe, et vajan seda,” meenutab mees. Nii sattus ta tunnustatud Vene õpetaja Antonovi radzha-budhi jooga kursustele, kõigepealt Viljandis, siis juba mitmel järgneval astmel Venemaal. “Ühe kursuse lõpul ütles Antonov: “Mina sind enam õpetada ei oska, nüüd õpetab sind jumal.”  Siis hakkasin ise asju uurima-puurima, läbi kirjanduse, ent mitte seda sisse ahmides, vaid sisuliselt. Tekste, mis annavad edasi Päris Asju, on üpris palju, isegi eesti keeles ja loomulikult vene keeles.”
Teadmistega Eestisse tulles sattus Ingvar kokku Holger Oidjärve joogatrenni inimestega. “Ma olin täitsa võõras seal seltskonnas ja kui midagi nende jutu sekka ütlesin, jäid nad kõik kuidagi vakka,” meenutab Ingvar. Ju avaldas ta toonastele tippjoogameestele muljet ning Holger Oidjärv soovitas Ingvaril endal joogat õpetama hakata.
“Sündmused ja valikud nende vahel on juhtinud minu elu, kogu aeg on keegi näidanud ukse peale ja mina olen sellest lihtsalt sisse läinud,” sõnab Ingvar. Teda kuulates ongi kõige raskem kohaneda viisiga, kuidas ta lihtsalt ja rahulikult räägib. Ei uhkusta, ei too end esile, ei pea oluliseks, et sa teda kellenagi võtaks.

Viis elu Himaalajas
 
Mitmed Ingvari õpilased on öelnud, et said ja jäid tema õpilasteks just selle pärast, et erinevalt teistest joogatreeneritest ta mingil viisil lihtsalt teadis, mis õpilase sees toimub. “Ühel hetkel ma avastasin, et see omadus on mul olemas, et ma oskan seda kasutada,” ütleb mees oma “teistesse nägemise” võime kohta sama loomulikult, nagu räägiks eilsest ilmast. “Minu arvates on teise õpetamine mõeldamatu, kui sa ei tea, mis temaga tegelikult toimub.”
Mõistes, et kõik temaga seonduv võib tavateadvusele kõlada ebaloogiliselt ja uskumatult, kõneleb ta n-ö taustaks ühe loo. Läinud aasta jaanuaris käis Ingvar Indias ainsana Euroopast ühel rahvusvahelisel joogide ja sufide ülemaailmsel konverentsil. Pärast nädal kestnud konverentsi jäi tal kaks nädalat aega järgmise, samuti Indias toimunud ürituseni, seega otsustas mees kahe konverentsil kohatud svaami (õpetatud inimene, kes tunneb iidseimaid maailma pühasid kirju veedasid – toim.) kutsel külastada Himaalajat. “Kui tagasi sõitsime, küsis vanem svaami minu käest: “Kas sa oled Himaalajas varem ka olnud?” Ma polnud varem tundnud vajadust sellele mõelda, aga kui ta küsis, siis vaatasin ja tõesti – viis-kuus elu olen ma seal joogina olnud. Ma polnud varem pidanud oluliseks seda, kes ma olen eelnevalt olnud. Svaami aga ütles: “Sinu jaoks ehk ei ole oluline, aga teiste jaoks on.””
Jooga ja joogi tegevus seostub meil peamiselt kondiväänamisega, paremal juhul ka omaette kuskil koopas jalad ristis mediteerimisega. Ingvar hakkab sellise selgituse peale muheda heatahtlikkusega naerma. “Joogi tegeleb peamiselt jumalale lähenemisega,” ütleb ta lihtsalt. “Kõik tema tegevused on ainult vahendid, et sinna jõuda. Mida enam läheneb joogi jumalale, seda rohkem saab ta jumala omadusi. Mida lähemale jõuab, seda rohkem hakkab Teda kogema ja muutub Tema osaks. Näiteks sealt võime mõjutada asju ja inimesi. Jumal on teatavasti kõiketeadev. Kui inimene muutub Teadjaks selles samas värvingus või mõistes, siis ta samuti lihtsalt teab asju – olgu teistes inimestes või ajas toimuvat. Või suudab energiaid kasutada teise olendi mõjutamiseks vajalikul viisil – jumala energia on kõikjal. Teiste olendite mõjutamine on ka üks jumala omadusi. Joogidel on see loomulikult olemas, ent sellega peab olema väga ettevaatlik, sest kui ego sekkub, on oht soovimatutele tagajärgedele nii mõjutajale kui ka mõjutatavale ning joogi võib selle kivi otsa tugevalt komistada. Aga kui seda meeles pidada, saab mõjutamisvõimet kasutada teiste aitamiseks. Joogalik on mõjutamine teise juhtimiseks tema enda päris Mina suunas. Loogika on seega hästi lihtne – mida lähemale sa jumalale jõuad, seda rohkem on sul tema kvalitatiivseid omadusi.” Ingvar jätab siinkohal vestluse rahulikult naeratades katki – mõistes ise liiga hästi, et jumala omaduste evimine kõlab meie reaalsuskallakuga maailmas pigem millegi arusaamatu ja vastuvõetamatuna. 

Loobus mõistuse juhatustest

Õpetama hakkamise kohta on tal ka esmapilgul kummalisena näiv seletus: “Ma loobusin mõistuse juhatusest. Lubasin ilmneda spontaansusel ehk intellektil. Mõistuse abil asjade seletamine oli nii konarlik ja ebaelus, et ühel hetkel ma lihtsalt jätsin selle kõrvale. Lasin intellektil otse rääkida. Tegelikult oli see väga lühike aeg, kui ma mentaalsust ehk mälul põhinevat mõistust õpetamiseks kasutasin, üsna radzha-budhi jooga alguses. Kui kasutad intellekti, siis õpetad teist praegu just selles, mis talle antud hetkel on vajalik, mitte ei anna üldisi kivistunud teadmisi. Kui oled teadvel, saad anda õpilasele just need teadmised, mida ta just praegu saab rakendada ja kohe oma olukorda muuta.”
Paljudel inimestel tekib sellistest omadustest kerge kõhedus – “kuidas ma ta kursusele tulen, ta näeb ju mind läbi”. Ingvar naerab selle peale: “Minu asi ei ole nende mõtteid salakuulata, mind ei huvita, mida nad tunnevad minu või kellegi teise vastu. Minu asi on osutada nende sees olevatele tõrgetele, et nad saaksid need ise kõrvaldada. Õpetades meetodeid, millega nad saaksid oma takistajatest vabaneda.” Ingvar toob lihtsa näite: “Kui sa õpetad last, siis näed ju ka, mis lapse sees toimub, sest oled elukogemuse poolest lapsest targem. Sa jälgid last ja mõistad tema käitumisest tema mõtteid ja tundeid. See pole midagi ebaloomulikku.”

Teekond Lilleorgu

Lilleoru keskuseni, mida Ingvar juhatab, jõudis ta oma perele maja ehituseks kohta otsides. Jah, te kuulsite õigesti – Ingvar on pereinimene, tal on kolm last, poeg ja kaks tütart. “Joogi ei pea ilmtingimata olema üksik inimene,” ütleb tavaelus isa ja abikaasa Ingvar. “Kui inimeses on tegelik seesmine rahu, ei pea ta mõtisklema koopaüksinduses, vaid saab elada kõige tavalisema inimesena tavalist elu rahva hulgas. Tänu sellele, et nad asuvad “siin ja praegu” ehk hetkes, oskavad nad toimuvas suurepäraselt orienteeruda ja ümberorienteeruda. Kui ma vahetan ümbruskonda, kohanen ma sellega, ma olen kodus isa, kursust andes õpetaja ja maja ehitades kasutan enda kolmandaid omadusi-oskusi. Need kõik omadused on mul olemas – nii nagu ma kasutan naela seina löömiseks haamrit ja küünla süütamiseks tikku –, iga olukord tingib oma valikud. Mida rohkem olukordi ja kohanemisi, seda paindlikum ollakse. Paindlikkus ongi elus hakkamasaamine.”
Soise ja tühja maatüki Tallinna külje all, mis kandis nimetust Lilleoru, muretses Ingvar alguses iseendale. Samal ajal andis ta linnas joogatreeninguid. “Ühel hetkel ma lõpetasin selle radzha budhi jooga ära, sest tehnikad, mida me tegime, mõjutasid nii võimsalt, et inimesed muutusid humaanseks ja armastusväärseks. Asetades sellise inimese ühiskonda, satub ta tugeva surve alla. Mu õpilastel tekkisid vastuolud, nad tundsid, et maailm oma agressiivsusega rõhub neile peale. Mul polnud lahendust, kuidas neid aidata. Ütlesin neile lausa, et see armastus, mida ma neile õpetanud olen, ei ole päris, sest on sõltuv välisest. Ütlesin, et ma ei sa teid enam aidata neis asjades, tunnen, et pean ise end harima. Ja lõpetasin päevapealt treeningud ära.”
Ütles ka, et need, kes tahavad otsinguid jätkata, leiavad ta Lilleorust. Tuli kümmekond inimest, kes hakkasid Ingvarit aitama võsastunud maatüki ümberkujundamisel. Talgu korras ehitati esimesed varjualused, laupäeviti-pühapäeviti hakati seal kokku saama ja õpetusi kuulama-praktiseerima. Ehitati esimene maja, iga korraga hakkas koht külge tõmbama üha rohkem inimesi. “Protsessi käigus kasvas Lilleoru nii suureks,” kõneleb Ingvar. “Ma vaatasin, et kuna kõik on nende inimeste loodud ja kuigi seal oli väga palju sees minu materjali, mida olin oma maja jaoks planeerinud, teadsin, et seda pole enam eetiline pidada enda omaks. Kinkisin kogu Lilleoru MTÜ Lilleorule. “
Inimesi, kes on püsivalt teadvel, pole maailmas palju. Mõni meist võib selle seisundi saavutada pika mediteerimise järel hetkeks. Ingvari jaoks on teadvelolu ainus olemisseisund. See eristabki teda kõigist teistest vaimuinimestest – ravijatest, nägijatest ja õpetajatest. “Teadvelolek on vahend,” püüab ta ise selgitada. “Minu õpetust arendavad edasi inimeste probleemid, millele neil endil ega mul ei ole vastuseid. Nähes õpilaste muresid, püüan leida vastuseid nende elulistele küsimustele. Nii mu õpetused välja kujunevadki. Kui jõudsin faasi, kus ei teadnud, kuidas edasi inimesi aidata, käisin mitmete koolkondade budistide juures retriitidel, uurisin Castanedat ja teisi esoteerilisi õpetusi. Kuni ühel hetkel jõudis minuni babadzhi krija jooga. See teadmine paigutas tervikusse kõik need teadmised, mis mul juba olid. Mul oli juba pilt, kuid krija jooga viie keha süsteem süstematiseeris selle.”

Sisenemine suurde tühjusse

Pealispindsel vaatlusel võib tunduda, et Ingvari tarkusel pole erilist vahet kanaldajate teadmistega – mõlemad saavad kuskilt kõrgemalt, tavainimestele ligipääsmatust allikast mingi info, mida siis inimestele vahendavad. “Ma olen praktik, kes uurib maailma toimimise seaduspärasusi,” püüab Ingvar seletada. “Uurisin näiteks, kuidas taipamine kui sündmus tekib, mis selle taga on. Seda uurides sain teada, et ta on lõputu teabe voog. Sellesse voogu sattununa tead sa ühtaegu kõike, seda teavet oli nii palju, et ma ostsin isegi kalli diktofoni, et kõike, mida ma ühtäkki teadsin, suuta korraga salvestada. Nagu oleks minu läbi hakanud voolama mingi väga võimas infojõgi. Kogu absoluutne teadmine oli ühtäkki kättesaadav. See on nagu ruum, kus on kogu teadmine kogu aeg igal hetkel olemas,” püüab Ingvar sõnastada tavamõistusega hoomamatut. “Ma sattusin sinna ruumi. Kui see info hakkab kellegi kaudu mingisse mõõtmesse jõudma, siis ta moodustabki teadmise.”
Vanades käsikirjades on seda paika, kus kogu maailma kohta info säilib, nimetatud ka Akašaks või jumala teadvuseks. “Infoküllus läks nii pööraseks, et ma sain aru, et  püüda seda infot vastu võtta on mõttetu. Otsustasin, et samastun selle allikaga. Siis see toimus. Samastusingi. Kõik see info lõppes ära. Tekkis täielik vaikus. Ent nüüd, kui keegi küsib, saan ma igal hetkel talle sealt otse vastuse. Just tema küsimusele.” Kirjeldada valgustumist nii lihtsalt suudab ilmselt vaid see, kellele see pole esimene kord niisugust seisundit kogeda.
Arvutikeeles võib öelda, et Ingvar toimib meie jaoks lingina keskarvuti infobaasi. Kanaldajad saavad enamasti infot kellegi vahendusel, mitte otse keskandmebaasist. Nad on nagu raadiovastuvõtja, kes edastab lainet, mis tema väljareguleeritud sageduse kaudu saadetakse. Ingvar on igal hetkel võimeline saama infot igal sagedusel.
“Kui ma vaatan inimesi, kes kanaldavad või vahendavad mis iganes kõrgemaid asju, siis minu jaoks ei ole paigas üks asi – nimelt see, et inimene on alam kui need, kelle käest nad väidetavalt oma väge või teadmisi saavad – inglid, vaimud või… Ma pole absoluutselt nõus, et on olemas keegi kõrgem ja annab inimesele, kes on madalam või alam. Inimene, nagu mina seda krija joogas mõistan, on kõrgeim. Jumalast järgmine, tema poeg, nagu öeldakse. Looduses valitseb hierarhia, see on ju ilmselge. Ning selles hierarhias on inimene loodust tõepoolest kõrgeim olend.”

Kolm täitumatut soovi

Inimene kui kõrgem olend aga ei juhi oma elu ise, vaid juhindub elutööd tehes tööriistadest, mis talle on antud selles maailmas toimetamiseks – emotsioonidest ja mõtetest. Juba aastaid teeb Ingvar kaht iga aastaga üha enam populaarsust koguvat kursust “Emotsioonidest vabanemine” ja “Kontseptsioonidest vabanemine”. “Kui ma õpetasin inimestele intellekti kasutust, taiplikkust, intuitiivsust, inspiratiivsust, siis nägin, et inimestel on väga raske neid omandada, sest kogu aeg neid seespool nagu miski takistab. Hädade põhjusi uurides sain aru, et ühed takistused on mentaalset ja teised emotsionaalset laadi, kolmandad füüsilised ning neljandad seotud meie hüpleva teadlikkusega (tähelepanuga), mida me valitseda ei suuda. Otsides, kuidas neid aidata, tõingi välja kaks tehnikat – emotsioonide ja kontseptsioonide vabastamise. Need tehnikad on selleks, et inimesed saaksid oma sisemaailma puhastada eesmärgiga püsida rohkemat aega iseendana, teadvel.”  Seda, et kursustel on inimeste igapäevaelu igat hetke korrastav ja elust läbi liikumisel abistav mõju, nimetab Ingvar ise naerdes “kõrvalmõjuks”. “Kui vaatame tänapäeva inimest, siis näeme, et inimene on hädas. Ta ei ole hädas mitte majanduslikult, vaid enamik on hädas sellega, et ei leia endale kolme asja: vastust küsimusele, kes ma olen, kontrolli oma elu üle ja õnnelikkust. Nende kolme puudumine jätab inimesed kogu aeg rahulolematuks, tekitab vajaduse puuduolevat ükskõik mille – raha, asjade, suhetega – kompenseerida. Selles mõttes on kõik inimesed, kogu maailm kriisis. See ongi meie sügaval alateadvuses tukslev motor, mis viib meid otsima vaimseid teadmisi, teed iseendani.”
Kogu selles kriisis on väga julgustav teada, et meile päris lähedal elab teejuht, kes on enda kohta öelnud: “Kasutage mind, kui ma juba siin olen.”