Alustasin 1979. aastal ja mäletan esimest emotsiooni: kui ometi ei jääks diagnoosid hiljaks, sest nahakasvajad on kergesti avastatavad, aga ometi on nii palju mõttetuid surmi. See on olnud läbi elu hingelähedane valdkond, isegi teaduskraadi kaitsesin nahavähi varajase avastamise teemal.
Paljud patsiendid on öelnud, et tänu minu elutööle oskavad inimesed end jälgida ja kontrollis käia. Teadlikkuse kasv on olnud väga suur.

Haigestumine nahakasvajatesse, ka kõige kurjemasse vormi melanoomi, sageneb sellegipoolest. Miks?

See on trend kogu maailmas. Kasvab noorte haigestumus ja see ongi põhiprobleem – kui 70–80aastane saab diagnoosi ja elab viis aastat, on see üks asi, aga kui diagnoosi saab 20–30aastane ja elab viis aastat, siis hoopis teine. See on elamata elu ja sündimata lapsed.
Euroopa suurim haigestumus on Põhjamaades. Alates 1990ndatest oleme neile väga kiiresti järele jõudnud haigusjuhtude arvult, kuid jääme palju maha haigete elulemuse poolest. Tööd on veel palju teha. Näiteks USAs öeldakse noorele emale juba sünnitusmajas, et hoidke laps päikesest eemal. Igal käigul lastearsti juurde võetakse see teema jutuks.

Mis on parim vahend oma naha kaitsmiseks?

Kindlasti ei pea suvel toas istuma. Viibige õues, elage nagu terved inimesed, aga ärge võtke eesmärgiks nahavärvi muutust, mis on naha kaitsereaktsioon päikesekiirguse suhtes. Valgenahalised inimesed ei võtnud kunagi päikest, alles pärast teist maailmasõda hakati intensiivselt päevitama ja sellel on oma tagajärjed. UV-kiirgus põhjustab raku DNAs muutusi, mis viivad kasvaja tekkeni.
Kui ka tõmmumad Eesti inimesed räägivad, et neid päike ei ohusta, siis maailma mastaabis oleme ikkagi heledaima nahaga inimesed. Isegi Lapimaa elanikud on juba tumedama nahaga. Euroopa põhjaosas elanud vanadel keldi rahvaste, šotlaste, iirlaste seas oli väga suur haigestumise kasv, kui nad kolisid USAsse ja Austraaliasse, kus elasid hoopis tumedama nahatüübiga indiaanlased ja aborigeenid.

Millised suuremad müüdid nahavähi kohta ikka veel püsivad?

Et sünnimärke tohi surkida. Kas patsient ei lase end ka siis puutuda, kui on vähikahtlus – et las kasvab? Ühegi teise vähi puhul pole sellist legendi: läks arsti juurde, lõigati ära, suri ära. Kuni arsti juurde läks, oli täiesti terve.
Suhtumine, et ainult päevitunud nahk on ilus, on tasapisi muutunud. Kui mu lumivalge nahaga tütar kunagi lapsena mul töö juures käis, küsiti küll murelikult, kas ma olen talle vereproovi ikka teha lasknud…

Kas nahavähist rääkimine ja võimalus saatekirjata vastuvõtule tulla on toonud kaasa ka olukorra, kus iga täpikest tormatakse arstile näitama? Kuidas olla mõistlikult valvas?

Naistearsti juures käiakse kord aastas ja see on loomulik. Noorte hulgas on nahavähk läinud mööda günekoloogilistest kasvajatest, see trend levib kogu maailmas.
Kord aastas peaks ülevaatusele tulema juhul, kui nahal on rohkesti sünnimärke (lihtsa määratluse kohaselt – kui paremal käsivarrel on üle 11 täpi) või on peres esinenud melanoomi või muid nahavähke. Kellel neid näidustusi pole, võiksid käia nahaarsti juures kord kahe aasta tagant.
70% melanoomidest on nahal uued moodustised ja 30% areneb välja olemasolevatest. Niisiis tasub silm eriti peal hoida uutel, kuid ei tasu välistada ka vanu.

Mida teha, kui ärevus kahtlase sünnimärgi pärast hirmsasti vaevab, aga arstiaegu ei saa kuude jooksul isegi erakliinikusse, tavalisest vastuvõtust rääkimata?

Kui ei ole võtta arstiaega, siis näiteks meie kliinikus on õed, kes teevad kahtlasest sünnimärgist pildi. Kogu keha uuring on õigem lasta teha arstil, aga kui mingi üksik koht muret valmistab, saame kiiresti vastuse anda. Ka meie kliinikus loodud Dermtest ehk kaugkonsultatsiooni meetod on hästi toiminud ja laienenud mitmele poole Eestis.

Kas teie keelaksite solaariumid?

See töö, mida on solaariumide kahjulikkuse tõestamiseks teinud patsiendid ise, on tunduvalt efektiivsem kui keelamine. Keelamise peale kolivad solaariumid põranda alla ja lõpuks saab solaariume ju ka koju osta.
Pilt on tegelikult väga muutunud, päris noored tüdrukud ei käi enam solaariumis. Kunagi solaariumis käinud noored emad on väga teadlikud, muretsevad kunagiste dooside pärast.

Kas heledanahalisele kontorirotile peaksid troopikareisid keelatud olema?

Kindlasti mitte – elu on lühike ja seda tuleb täiel rinnal võtta. Väga karmi päikesega kasutage tsinkkreemi, see annab 100% kaitse. Hoidke oma nägu, dekolteed, õlgu. Pange T-särgid selga ja pähe äärega müts. Tasub kaitsta käeselgasid, mis lähevad liigsest päikesest kirjuks.

Mõned arstid soovitavad olla päikese käes kreemita, et saada D-vitamiini. Mida sellest arvate?

Meil järgitakse Euroopa juhiseid, mis soovitavad septembrist maini tarbida D-vitamiini õlilahust. USA ravijuhistes soovitatakse valgetel võtta D-vitamiini aasta ringi, see suurendab organismi päikesekiirgusele vastupanu võimet ja immuunsust. Eriti kevadtalvel on suurel osal siinsetest inimestest D-vitamiinist puudus.
Kui olla päevas kuni pool tundi küünarvarreni katmata kätega õues, saab organism vajaliku koguse D-vitamiini sünteesida, aga kui palju meil seda aega on? Sügisest tuleb D-vitamiini kindlasti juurde võtta. See ei toimi nii, et jaanipäeval söön kõhu täis, kestab jõuluni. Samamoodi ei saa suvel ette päevitada.

Mis rõõmustab teid oma töös kõige enam?

Väga positiivne trend on, et nahaarsti juures käiakse lastega, kuigi lastel ei ole tavaliselt ohtlikke kasvajaid – melanoomioht tekib kõige varem hilises teismeeas. Koos lastega käimine on osa tervisekasvatusest. Kui siis järeltulijad jõuavad vanusesse, mil ei taha enam emale kõiki kohti näidata, siis oskavad nad ise arsti poole pöörduda.
Toon näite: ühe pere vanaema suri melanoomi. Pärast seda viis ema oma kolme last tihedalt kontrolli. Ema ennast kontrollida ei tahtnud, selgitades, et tema on ju teisest perest. Kuni siis tuli nuttes – viieaastane laps oli saunas märganud: ema, sul on kole asi selja peal. Tegu oli 0-staadiumi melanoomiga.
Melanoom on järjest nooremate haigus, aga ka noorte terviseteadlikkus on kardinaalselt muutunud.
Mind kurvastab pigem paljude üle 60aastaste meeste tervisekäitumine, mis tõtt-öelda on halb kogu Euroopas. Kontrollige oma isade selga ja peanahka, meenutage neile, et pangu ikka päikese käes särk selga.

Artikkel ilmus esmakordselt Anne & Stiili 2016. aasta juuninumbris.