Ratastoolitennisist, pime ujuja ja teised ägedad naised: kuidas nad uuesti elama ja elu nautima õppisid?

Eneseteostus huvipakkuval alal, optimistlik meel, võimalus tegeleda meelepäraste hobidega ja otsus alati hakkama saada – need naised on elavad kehastused, et kõik ongi võimalik. Isegi siis, kui tuleb alustada täiesti nullist ja õppida elamist otsast peale.

Kristi Viisimaa (47)

Kirglik tennisist, juhib Astangu kutse­rehabilitatsiooni keskuse asjaajamistalitust.

“Kui on vaja mäest üles ronida, ära arva, et ootamine mäe väiksemaks teeb. See mõte on mind alati inspireerinud. Kui avastad ühel hetkel, et oled täiesti nullis – sa ei saa liigutada, ei saa ise riidesse –, siis innustab sind iga väiksemgi eduelamus. Näiteks see, kui sõidad esimesed 15 meetrit ise ratastooliga. Isegi kui miski tundub hirmutav, siis tuleb see ikkagi ära teha, ootamine või ignoreerimine probleemi ära ei vii. Tuleb härjal sarvist haarata.
Minu tööpäevad on kiired, täis ootamatult tekkivaid ja kiirelt lahendamist vajavaid küsimusi. Naudin inimestega töötamist ja see on iga päev erinev, ühesuguseid tööpäevi pole minu jaoks olemas. Olen ka kutseõpetaja, annan bürootöö- või arvutitunde – õpetamisest ei suuda ma loobuda. Mulle meeldib näha klientide edusamme ja seda, kuhu nad jõuavad. See on fantastiline kogemus.
Ka ma ise olen Astangul õppinud, esmalt sekretäritööd ja hiljem õpetajaks. Enne õnnetust töötasin klienditeenindajana hotellis.
See oli 20 aastat tagasi, kui sattusin õnnetusse, mis kahjustas mu seljaajunärvi, mis ei taastunud. Nüüdseks on see unustatud. Sellest ajast olen olnud ratastoolis.