REISILUGU: Pariisi külastamise seitse reeglit

Kümme aastat pärast oma esimest Pariisi-reisi paneb raamatute “Minu Prantsusmaa” ja “Aasta Pariisis” autor Eia Uus kirja lihtsad soovitused, kuidas Pariisist parimat võtta.

Mäletan, kuidas läksin esimesel korral Pariisi kindla teadmisega, et prantslased pole nõus inglise keelt suu sissegi võtma – kui sa prantsuse keelt ei oska, ei tehta sinust välja ka! Suur oli minu üllatus teada saades, et see ei vasta kohe üldse tõele. Kui aasta hiljem umbkeelsena sinna kolisin, märkasin taas kõikjal prantslaste vastutulelikkust. Ometi olen viimasel ajal jälle kuulnud Eesti tuttavatelt seda vana müüti, et prantslased pole nõus inglise keelt rääkima. Hiljuti üle pika aja Pariisi külastades, kui keel oli rooste läinud, sain prantsuskeelsele tervitusele vastuse inglise keeles – igal pool toodi ingliskeelne menüü ja isegi kui ma proovisin oma hädist-vigast prantsuse keelt purssida, vastasid kelnerid ikkagi järjekindlalt inglises. Aga – jõudsin lõpuks jälile, milles asi.

Nimelt on Prantsusmaal väga sisse juurdunud viisakuse kultuur: poodi või kohvikusse sisenedes hõikad bonjour, teenindust saades ütled kõvasti merci ja lahkudes kõlavalt au revoir! Pärast paari aastat Prantsusmaal sai minust ilmselt kõige viisakam eestlane, kes liiga tihti ehmatab kodumaal teenindajaid oma valju tere, aitähi ja headaegaga, aga sel suvel Prantsusmaal märkasin, et mulle tehti märkusi.

Esimene reegel:

mida tahes sa Prantsusmaal teed, “bonn­žuur” (ükskõik kui halvas häälduses) on absoluutselt kohustuslik, kui vähegi võimalik, siis naeratusega. Sattusin korduvalt olukorda, kus pagar seisab, käed rinnal risti, kui oled kaks croissanti palunud, ja ootab, et sa talle “tere päevast” ütleksid. See on elementaarne austus. Kui bonjouriga hakkama saad, minnakse ladusalt üle inglise keelele, kui vähegi osatakse. Ka turvamehed, uksehoidjad, bussi- ja takso­juhid ootavad tervitust.

Teine reegel:

väldi hullumajasid ehk ängistavat rahvarohkust. Prantsusmaa kliima on reeglina nii palju soojem kui Eestis, et oktoobris või aprillis, kui kodus külm on, saab seal päikeselisel päeval jaki või pluusi väel õues istuda. Ja kuna pole tipphooaeg, on ka suurem valik (soodsamaid) ööbimis­võimalusi ning põhilised tänavad ja vaatamisväärsused pole nii paksult turistidega kaetud. Enamikul inimestel, keda tean, on jäänud kohutavalt halb maik näiteks Versailles’st, sest tuhande­pealisse massi pakituna, kus kõigi pildistavate käte merest välja ei näe ja õhk otsa saab, võib täitsa klaustro­foobiline tunne tekkida – ning midagi ei paista niikuinii. Kui tõesti tahad Versailles’d külastada, plaani see hommikusse, avamisaega, ning käi kompleksi väiksemates hoonetes. Praegu dekoratiivkunstide muuseumis avatud Diori juubelinäitus on hingematvalt kaunis – aga ka seal võib keskpäeval olla liiga pikk piletisaba ja sees rahvamass. Vaata kindlasti, aga eelmüügi ja varase kellaaja toel!

Kolmas reegel:

ole nutikas! Osta piletid eelmüügist netist (enamik saite on ingliskeelsed ka). Vägevate katakombide järjekord oli viimati vist pool kilomeetrit ehk mitu-mitu tundi pikk, samas kui eelmüügiukse juurde saabujad lasti kohe sisse. Kasuta näiteks Tripadvisori äppi, mis näitab kompassil, kuhu suunda pead kuhugi jõudmiseks liikuma.

Neljas reegel:

kõnni! Esimesel korral Pariisis sõitsin igale poole metrooga. Teisel korral sain aga aru, et kõik on üksteisele nii lähedal ja iga tänav nii vaatamisväärne, et palju mõttekam on liikuda jala. Süües iga päev saiakesi, jäätist ja suuri maitsvaid praade, ei pea kaalu pärast muretsema, kui 15 kilomeetrit kõndida. Samas linnaosas asuvad kohad tasub samale päevale komplekteerida. Kui vaja kuhugi sõita, soovitan Uberit. Kutsud ta telefonist sinna, kuhu vaja, ning olles pool päeva ringi traavinud, on väga mõnus korraks vaikuses hinge tõmmata ja jalgu puhata, mitte teha endale teed metroo inim­hulgas. Pealegi näeb autoaknast linna.

Viies reegel:

Pariisis on haruldane söök – ära jäta end sellest ilma. Kui eelarve on piiratud, võta pigem lõuna supermarketist ja vali õhtusöök ägedas restoranis selle asemel, et süüa kogu aeg keskmise hinnaklassi toidukohas friikaid šnitsliga. Kindlasti proovi hiigellumepallisuppi ehk ile flottanti ja böfftartari, mida serveeritakse võrreldes Eestiga väga suurtes portsjonites ja väga erinevalt, näiteks pisikeses Petit Marché restoranis Place Vendôme’i lähedal on see kergelt aasiapärane ja mõlemalt poolt praetud. Ka šampanja on seal märkimisväärselt soodsam.

Ära lase end hirmutada sellest, kuidas “peab”. Et mis värvi veini tuleks millise söögi kõrvale tellida või mis järjekorras midagi käib. See on sinu puhkus, sinu aeg ja sinu raha. Kui kõige isuäratavamad asjad leiad eelroogade seast, ei ole sul kohustust praadi tellida. Pariisis on vapustavaid restorane, mis on muutumatud olnud üle saja aasta ja kus tegelikult ei ole söögid eriti palju kallimad kui muudes kohtades. Näiteks Hemingway lemmik La Closerie de Lilas, Voltaire’i kirjutamiskoht Le Procope, Le Train Bleu, kus on käinud kõik Coco Chanelist Brigitte Bardot’ni, juugend­stiilis La Fermette Marbeuf ja paljud teised.

Kuues reegel:

tee seda, mida armastad. Kui sa kohe üldse ei ole kunstihuviline, ei ole sul mingit kohustust Louvre’is käia või lohiseda Notre Dame’i katedraalist Saint-Sulpice’i, sest need on kirikutena “vaatamisväärsed”. Pariis on nii võimas linn, seal ei saa igav hakata! Minule meeldivad näiteks majamuuseumid, nagu Jacquemart-André, mis on üsna nagu väike Versailles, ja Nissim de Camondo, mille juures just avati moodne restoran. Paljud suurimad elamused olen saanud ette plaanimata, hoides tänaval silmad lahti: kõikjal on postrid, mis reklaamivad kontserte, muusikafestivale, näitusi. Kõige lemmikumad on aga vanakraamiturud (prantsuse keeles brocante), mis tasub internetist enne välja vaadata, ja kui on ostusoovi, siis minna kohale pigem varem kui hiljem. Meeletult ja meeleliselt ilusad esemed, täiesti talutavas hinnaklassis.

Seitsmes reegel:

riietu olukorrale vastavalt. Minu suur šokk sel suvel Pariisis oli see, et naised käivad kleitides ja värvitud suudega. Olin nii harjunud, et Skandinaavia pealinnades viigipüksid ja teksad levinud on. Kenasti riides ja naeratades on ka lihtne restorani astudes kelneritega õige noodi pealt alustada. Võib juhtuda, et saad restorani parima laua.

Eia soovitused:

• Lennukipiletid leian alati Momondo.comist. Septembris vaadates on näiteks Air France’i lend edasi-tagasi Tallinnast pikaks nädalavahetuseks reedest teisipäevani 143 eurot.
• Airbnb korter tasub varakult kinni panna. Oma köök tagab, et vähem kulub restoranile. Loe kindlasti arvustusi! Pildil imelisena paistev korter võib asuda kahtlasel tänaval või olla kehva voodiga.
• Pariis pole ainult glamuur või romantika või kultuur ja ajalugu, vaid ka suurepärane lastelinn.
• Suvised ja talvised allahindlused on Pariisis suuremad kui Eestis, sest konkurents on tihedam ja kõik soovivad suurema hulga lattu seisma jäänud kaubast ära müüa.
• Suvel rõõmustavad välikinod, vabaõhutantsusaalid, Seine’i äärde ehitatud rannad ning festivalid, nagu Fnac ja rahvusvahelise paremikuga Lollapalooza.
• Kindlasti tasub läbida art nouveau ehk belle époque’i tuur, mis lummab ka seda, kes enne ehk arhitektuurist ei huvitunud. Abiks on giid, äpp või reisiraamat. Kui sind huvitab aga hoopis kirjandus, gurmeešokolaad või turud – või mis tahes muu valdkond – võid spetsiaalse giidi võtta näiteks Context Travelist. Nad hoolitsevad selle eest, et Pariisi kogemus oleks unustamatu.

Artikkel ilmus esmakordselt Anne & Stiili 2017. aasta oktoobrinumbris.