"See on ikka jumala õnn, et emapalka makstakse vaid poolteist ja mitte kolm aastat!"

Kõik ajakirjandustudengid saadetakse esimesel aastal uudistepraktikale maakonnalehte. Kui minul esimene praktikasuvi kätte jõudis, läksin hoopis Eesti Televisiooni. “Aktuaalsesse kaamerasse”. Mind isegi väga ei huvitanud, et põristan r-tähte ja et olin elus vaid ühe teleuudise teinud.

Esimesel praktikapäeval küsis päevatoimetaja Ants minult: kui sa suureks kasvad, siis kelleks sa saada tahad? Olin 19aastane, ajakirjanduse esmakursuslane, teinud aastaid koolilehte, käinud Budapestis noorte ajakirjanike suvekoolis, koolitasin koolilehetegijaid ning teadsin täpselt, mida ma tahan. “Ma tahan saada emaks,” ütlesin talle. Täpselt kümme aastat hiljem saingi emaks ning nüüd olen lausa nelja lapse täieõiguslik omanik. Kas see oligi see, millest ma olin eluaeg unistanud? Ei ja veel kord ei!

Me õpime gümnaasiumis seda, mis on rakkude pooldumisel tekkivate faaside nimetused, meilt nõutakse, et me teaksime peast, mis aastal sündis Eugen Kapp, ning nutikamad meist oskavad isegi integraaliga võrrandeid lahendada, aga MITTE KEEGI ei valmista meid ette lapsevanemaks olemiseks.

Kui mu tütar sai kaheseks, algas tal “kohutava kahese” periood. See tähendas, et igal hommikul haarasin ta kaenlasse ja tõstsin röökiva plika üle lastehoiu ukse. Uksel tabas teda totaalne muutumine ning preilist sai printsesside printsess, kes sõi noa ja kahvliga, läks ise poti peale ega jonninud kunagi. Ta jonnis ainult emaga. Iga jumala päev.

Mul ei olnud manuaali, mida selle diivaga peale hakata. Ei aidanud klassikalised sülle-komm-televiisor, ei rääkimine, ei ähvardamine. Mitte midagi! Ja siis miljonendat asja proovides selgus, et skandaal tuleb telefoniga üles filmida ning seda tütrele näidata.

Ta jäi videot vaadates alati sekundi pealt vait ja ütles: “Teele nutab”. Mina pärisin: miks Teele nutab? Ja siis vastas laps iga kord, mis tal mureks on. Nii et kui ma võtan lahti oma videoarhiivi, siis on seal aastatest 2011–2012 põhiliselt ühe põrandal püherdava ja kriiskava neiu etteasted. Nii tuhatkond tükki.

Kui ma sain kaksikute emaks (jah, ma ei taha sellest rääkida), siis oli seda kõike korda kaks. Ei olnud nii, et ainult üks keefirikruus lendab viis korda päevas parketile või et pudruplekid on vaid põrandal. Ei, seda kõike oli topelt ning puder oli ka laes (kolme meetri kõrgusel), nii et ma pidin koristamise jaoks tooma keldrist redeli!

Kui minult pärast emapuhkust alailma küsiti, kuidas sa küll kõike seda jõuad (töötada ja olla nelja lapse ema), siis teatasin, et ei ole midagi toredamat kui töö kontoris! Kõik kolleegid saavad oma hügieenitoimingutega ise hakkama ja nende kehavedelikud ei jõua kunagi mu uuele kleidile.

See on ikka jumala õnn, et emapalka makstakse vaid poolteist ja mitte kolm aastat. Sest täpselt sel hetkel, kui see aeg täis tiksub ja ema taas tööle läheb, saab ta suure tüki oma kaduma läinud elust tagasi.

Jah, loomulikult on lapsed parim asi, mis minuga kunagi on juhtunud. Jah, tõesti on nii, et kui neid ei oleks, siis poleks minu elul suurt mõtet. Aga on ka nii, et kui mähkmehunnikute ja pudruplekkide vahele kaob ära päris Liina, keda kõik teavad (see, kes on igas pulmas pruut ja igal sünnipäeval õhtujuht), siis on lood halvad.

Mul on seni elus väga hästi läinud. Olen saanud neli last ning olen jätkuvalt tegev töörindel. Vahel mõtlen tõesti, et enam paremaks minna ei saa. Aga õnneks läheb see mõte kohe üle, sest mind nähes viskavad põrandale pulgaks ja pistavad kriiskama kaks kutti, kes said just kaheseks. Kas ma juba ütlesin, et nad teevad seda ainult emmega? Ja kas ma seda ka mainisin, et see videotrikk nendega ei tööta?

Liina Pulges astub maikuus lavale täispika monoetendusega “#aastaema”. Nagu Liina ise ütleb, on tegemist tugeva rasestumisvastase toimega taidlusega ning enne piletiostu tasuks nõu pidada arsti või abikaasaga. Vaid üks etendus toimub 18. mail kell 19 Tartus Genialistide klubis. Vaata lisa piletilevi.ee, unistusteagentuur.com.

Kolumn ilmus Anne & Stiili 2017. aasta mainumbris.