ŠOKEERIVAD PIHTIMUSED | Üheöö-lesbisuhe ja lapse saamise kahetsemine: Eesti naiste saladused, mida sõbrannadelegi rääkida ei julge

 (1)

ŠOKEERIVAD PIHTIMUSED | Üheöö-lesbisuhe ja lapse saamise kahetsemine: Eesti naiste saladused, mida sõbrannadelegi rääkida ei julge
Elis Svistunova illustratsioon

Uurisime eri vanuses Eesti naistelt, kas nende elus on midagi, millest nad pole isegi oma parimale sõbrannale rääkinud – ja miks.

Magasin naisega

“Ühel aastavahetusel läksime sõpradega öösel klubisse, kus kohtasime palju tuttavaid. Tantsisime nagu pöörased, jõime samuti. Mingil hetkel hakkas minuga flirtima üks kihvt abielunaine, keda teadsin töö kaudu. Seda polnud minuga kunagi juhtunud! Tasapisi hakkasid inimesed ära pudenema ja läksid koju. Ühe laulu ajal, kus iga natukese aja tagant kordus kaasa kisamise fraas, pani DJ selleks hetkeks tule kustu ja rahvas hullus, juubeldas. Ja siis ühel sellisel pimedal hetkel tegi see naine mulle huultele musi. See oli nii ootamatu! Ja nii erutav oma salapära ja uudsusega. Vahepeal läksime teisele korrusele baari ja möödudes garderoobist, kus kedagi parajasti polnud, tõmbasin ta sinna sisse ja suudlesin teda. Ma polnud kunagi varem naist suudelnud. Oli teistmoodi – et ei pea ülespoole küünitama, et ta on nii kõhn ja voolujooneline, et mu käte all on ta litritest kleit. Ta ütles: “Mul on mees kodus, aga me võime hotelli minna.” Lihtsalt niiviisi. Ma elasin tol hetkel üksi, kutsusin ta enda juurde.

Kaks heteronaist, me tegelikult ei osanud teineteisega midagi teha. Ta rinnad olid hoopis teistsuguse anatoomiaga kui minu omad, ja ta kliitor ja kõik. See oli väga ärevaks ajav ja üldse mitte nii erutav, kui mulle pornofilmidest alati oli tundunud. Flirtisime veel paar nädalat, proovisime isegi kohtingul käia. Aga siis sain aru, mis mulle meeste juures meeldib – kui mõõdetamatult erinevad ja seeläbi salapärased nad minu jaoks on.

Seotud lood:

Sõbrannadele pole ma isegi purjus peaga rääkinud, sest kardan, et nad hakkavad mind pisut pelgama. Et äkki ma vaatan neid ka sellise pilguga.” K. (34)

Elasime abikaasaga lahus

Loe veel

“Mõned aastad tagasi oli meil raske abielukriis. Suisa nii, et mees kolis kodunt välja armukese juurde. Meil on kaks last, tol ajal 4- ja 6aastane – ja ma ei rääkinud kellelegi midagi. Ei sõpradele, perele, töökaaslastele. Mitte otseselt lootusest, et mees tagasi tuleb, kuigi seda vahest ka. Pigem tundus, et sellest rääkimine kinnitab asja ära. Lisaks tundsin, et püsin ise vaevu koos – kui peaksin veel ema ja õe ja sõbrannade kaagutamist kuulama...! Et kõik hakkaksid kordamööda helistama ja kaagutama, et ongi sitt mees, alati sitt olnud ja mis kõik veel. Selle asemel hakkasin neid isegi vältima, tegelema rohkem lastega, et ka neile olukord talutavam oleks.

Rääkisin täiesti võõrastega, kelle puhul oli üsna tõenäoline, et ma enam kunagi nendega ei kohtu. Paaril korral oli see ka piinlik, võõrale inimesele kliendiüritusel isikliku murega peale lennata, aga tundus turvalisem kui lähiringi usaldada. Mõtlesin, et küll see varsti niikuinii avalikuks tuleb, ning ma ise olen selleks hetkeks šokist üle ja piisavalt tugev, et öelda “On, nagu on” või “Pole teie asi”.

Mees võttis õnneks mõistuse pähe ja kriisist oli meile pikas plaanis kasu. Vahel keegi imetleb paljusõnaliselt ja ülevoolavalt meie pikka harmoonilist abielu või kurdab oma suhtemuret. Pean väga keelt hammaste taga hoidma, et tõde tagantjärele välja ei lipsaks.” M. (39)

Ma pole öko

“Mulle tundub vahel, et ma olen viimane inimene tutvusringkonnas, kes pole öko. Ühelt poolt olen lihtsalt laisk, teisalt ma tõesti ei usu, et kogu mu taara tagastamine ja kilekottide korduvkasutamine planeedi päästaks. Viis aastat tagasi tegin veel välja teiste hukkamõistust ja üritasin ennast õigustadagi. Aga nüüd on mul lihtsam valetada, et oma järjekordse kiirmoehilbu leidsin kaltsukast või et tomatid mu valmistatud salatis on mahedad ja turult, kuigi tegelikult hoopis supermarketist ja Marokost.” L. (31)

Mulle ei meeldi teater

“Me käime sõbrannadega juba kümme-viisteist aastat regulaarselt-rituaalselt teatris ja pärast istume kohvikus, arutame nähtud tükki ja elu üleüldiselt. Ma pole kunagi tunnistanud, et mulle tegelikult üldse ei meeldi teater ja ma peaaegu iga kord suren seal igavusse. Aga teatris käimine on see üks asi, mida me koos teeme, ja kes teab, kui tihti ma sõpru muidu üldse näeksin. Nemad käiksid minuta teatris kindlasti edasi ja pärast räägiksid kõik oma salajutud omavahel ära.” A. (42)

Kahetsen, et lapse sain

“Mu mees on minust 11 aastat vanem ja tahtis väga last. Kõik rääkisid mulle, et emainstinkte ei peagi enne olema, kui oma lapsele esimest korda otsa vaatad. Et siis saab naisest ema ja kõik muu kaotab tähtsuse.

Ma vihkasin rase olemist. Väsimust, kurnatust, valu, paistetust, ümbritsevate inimeste käitumist, kuuma ja külma, kõiki neid loobumisi ja pingutatud hoolitsemist. Ja midagi ei juhtunud, kui ma lapsele otsa vaatasin. Esimestel kuudel, ei, isegi esimestel aastatel mõtlesin tihti, et kõnnin lihtsalt minema. Võtan oma seitse asja ja lähen alustan nullist Tenerifel ettekandjana või maal algklasside õpetajana... Aga noh... Mees tegi väga palju ise, uskus, et mul on sünnitusjärgne depressioon, abiks oli lasteaed, hoidjad... Ma olen nüüdseks leppinud, et see tore väike poiss on mu pereliige. Ma ei tunne enam, et ta oleks mu elu ära rikkunud, aga tohutu musi-kalli-emme ma ka pole. Ma pole lapsest vist siiani ühtegi pilti Instagrami pannud.” M. (29)

Täismahus artikkel ilmus esmakordselt Anne & Stiili 2017. aasta augustinumbris.

Jäta kommentaar
ARTIKLIT SAAB KOMMENTEERIDA AINULT REGISTREERITUD KASUTAJA!
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare