TRENNIBLOGI | Mina ja TRENNIS?! Mitte mingil juhul

Eelmise aasta veebruaris küsis mu üsna uus sõbranna, kus ma trennis käin. Ma naersin endale päriselt pisarad silma. See oli nii naljakas mõte, et pidin seda kohe jagama sõprade ja pereliikmetega, kes mind kauem tundsid. Vastasin talle, et tõstan aegajalt mõne raskema raamatu riiulist alla, aga üldjoontes: tänan küsimast, tulgu või veeuputus, mina trenni ei lähe!

Tagantjärele tundub mulle, et mu mõtlemise viga seisnes arvamuses, et inimesed teevad trenni välimuse pärast. Ma arvasin, et trennis käivad edevad inimesed, kes on nõus ära taluma selle piina ja möödapääsmatu igavuse, mis on trenn. Ma ei taibanud või uskunud, et enamik inimesi teeb seda siiski enesetunde ja tervise pärast – ning sest see on nauding.

Peagi jõudsin aga oma peas ja elus sellisesse blokki, mis ajas mind ärevile, unetuks, tekitas keskendumisraskused ning tundsin, et vajan end liigutada. Selga sai elukaaslase T-särk, tänaval kandmise tennised ja “kodupüksid”. Jõusaalis lihtsatel masinatel rahmeldamine aitas magada ja kuidagi oli nii, et treenimise ajal läheb aju mingile teisele režiimile. Ma ei teagi, mida trennis mõeldakse, aga mina pääsesin selleks ajaks küll muremõtetest.

Eelmisel kevadel lugesin Alexandra Heminsley raamatut “Kuidas minust sai jooksja” ja tundsin, et PEAN jooksma. Sportlandis vaimustas, kui informeeritud olid verinoored teenindajad. Oskasid nad minuga ümber käia nii faktiliselt kui ka psühholoogiliselt. Tahtsin jooksujalatsilt head toestust ja kaitset, aga samas minimaalse hinna eest, “sest äkki ma kannan neid vaid ühe korra”. Teenindaja naeris ja ütles, et pigem on ikka nii, et äge trennivarustus tekitab tahtmist seda ikka ja jälle kasutada.

Toona päästis vist jooksmine mu mõistuse. Mu lähedaste ringis on väga mitu inimest, kes on raskel perioodil end jooksmisega “maha laadinud”. Ning äkitselt märkasin, et kõik mu sõbrad teevad trenni – üks, kes läks spordiklubisse turundusjuhiks, teine, kes läks tööle terviseajakirja, kolmas, kes oli salaja hakanud ümber maailma käima maratone jooksmas, ning hulk neid, kes olid lapsest saati võistlussporti harrastanud, ega osanudki spordita elada.

Mulle olid arstid alati sporti soovitanud. Nii depressiooni ennetamiseks/raviks kui ka immuunsuse tõstmiseks, stressist vabanemiseks. Üks sõbranna avastas spordi, kui hakkas esimeseks lapseks valmistuma: ta sai aru, et olles kümme aastat mitte kordagi oma kõhulihaseid või käsi treeninud, võib keeruliseks minna see kõhus inimese kandmine ja need paar aastat lapse kussutamist, süles tassimist ja õhku viskamist.

Nagu mina ikka, hakkasin ka jooksma nagu maniakk. Sörkisin ja kõndisin vaheldumisi: esimesel päeval 5 km, paari päeva pärast 10, seejärel 14, siis 17 km – ja siis juba oligi kööga. Kuigi KÕIK sõbrad olid hoiatanud, et lihased vajavad taastumiseks aega NING kuna ma ei ole 14 aastat ennast liigutanud, ei ole keha selliseks koormuseks valmis. Joostes kukub igal sammul kogu see keharaskus gravitatsiooni ja inertsiga kõva pauguga alla, ja mul polnud veel neid tugevaid lihaseid, mis kõike seda ohutult koos hoiaks. Vigastus läks mulle rahaliselt kalliks maksma ning ma ei saanud eelmine suvi ja sügis valutult isegi voodist välja.

Sel kevadel alustasin väga ettevaatlikult: 1) alati vähemalt üks päev jooksude vahel, 2) mitte kunagi üle 5 km päevas, 3) mitte kunagi asfaldil! Et asja enda jaoks huvitavamaks teha, proovisin seda 5 km lihtsalt iga kord mõne sekundi võrra kiiremini läbida. USKUMATU, kui kiiresti vorm paraneb! Kui esimene kord joostes suutsin ehk 30 sekundit järjest kõndimata olla, siis lõpuks võis täitsa selle 33 minutit peatuseta sörkida ja joosta.

Septembris nägin Metsakutsu üleskutset joosta kuu jooksul 100 km (see on nii 3,3 km päevas) – ega suutnud uskuda, et saingi hakkama! Olin vist eelneva 10 aasta jooksul kokku jooksnud sama palju kui selle ühe kuuga! Minu üllatuseks paranes ka painduvus selle paari nädalaga tohutult.

Päeval enne oma esimest NTC Challenge trenni jõudsin teha 3 kätekõverdust. Esimese nädala lõpuks aga 16!

Aga alustada nullist 5 korda nädalas trenniga polnud hea mõte. Olgugi, et tundus, et pärast 100 km jooksmist olen Iron Woman valmis...