“Aeg-ajalt tabavad mind peavalud. Tervis on üldiselt hea. Käisin kompuutertomograafias – kõik on korras. Arst laiutab käsi: psühhosomaatiline häire!”
“Mul on aastaid astma. Inhalaator on kogu aeg kotis. Tablette olen neelanud karpide kaupa. Välja lööb pingeolukordades. Kas stress siis tõesti nii palju mõjutab?”
“Mul on kõrge vererõhk, kisub 160 peale. Eriti kui tööl on jama, kodus konflikt. Kohe ei tea, kuidas pingetega hakkama saada,” kurdab murekurdudega naine.
“Mul on kilpnäärme alatalitlus. Võtan hormoonpreparaate. Olen proovinud ka loodusravisid, aga ei aita. Külmetun kergesti. Millest see küll tuleb?” räägib ennast häbenedes noorem naine.
“Alaseljavalud on mind ära räsinud! Jõu võtavad ära,” kurdab suur, tugev mees. “Manuaalteraapia aitas mingiks perioodiks. Aga kui tööl pingeliseks läheb, löövad jälle välja...”
“Mul lööb löövad kõhtu kõrvetised. Söön normaalselt, nagu kõik. Aga sageli on kamakatunne kõhus, vaevused,” pihib kinnisevõitu mees.
“Mul on kõht sageli lahti. Hommikuti köhin röga, raginal nagu kaevanduses,” pihib kolmekümnene, varem sportlik mees.

Kui neid inimesi küsitlen, hakkavad füüsiliste sümptomite tagant lahti rulluma stressiga seotud tegurid. Kõrgenenud vererõhuga daami jutust selgub, et ta on harjunud pidevalt vastutust võtma – isegi siis, kui seda ei nõuta. “Minu peal on laste eest muretsemine, suurem osa pere liisingust,” tunnistab daam. “Tööd meeldib teha. Ma ei kurda, kui vaja, teen ka kahe inimese töö ära. Mulle meeldib tunda, et olen vajalik!” Seda, et ta endale ei tööl ega kodus hõlpu anna, isiklikke vajadusi ei tähtsusta, tunnistab vastu tahtmist. Muretsemine on tema identiteet. Unehäired käivad selle buketi juurde...
Astmaga daam on väliselt positiivne – pigem küll püüab olla. Kui ta tajub, et teda kuulatakse, vallandub jutt nagu paisu tagant. Tunnistab, et kasvas üles hoolitsetud kodus – “Mu vanemad olid ideaalsed!” –, aga rangete reeglitega, perfektsionistlikus atmosfääris. Armastus oli raamitud kontrolliga, puhtus ja viisakus ülitähtsad. Laste nähes ema ja isa kunagi ei kallistanud. Kui ta koolis kolme sai, olid vanemad pettunud. Nüüd kardab ta paaniliselt ebaõnnestumist ja kurje ilmeid. Aeg-ajalt tabavad teda ebamäärased kõhuvalud...
Kilpnäärmega hädas patsienti saadavad meeleolukõikumised, ootamatud masendushood. Seljavaludega mehel on probleeme ka seedimisega, ehkki ta rasvast palju ei söö. “Arst ütles: see on sul psühhosomaatiline!”

1/3 haigustest pole haigused

Mõistet “psühhosomaatiline häire” kohtab järjest rohkem. Mida see tähendab? Psyche tähendab kreeka keeles hinge, soma keha. Nii tähistab psühhosomaatiline häire haigust või tervise olukorda, mille põhjused tulenevad meelelis-vaimsetest teguritest. Maailma Tervishoiu Organisatsiooni andmetel on ligi kolmandik tervislikest hädadest psühhosomaatilise taustaga.
Esimeste arstidena meditsiini ajaloos panid otseseid seoseid meele ja haiguste vahel tähele pärsia arstid Ahmed ibn Sahl al-Balkhi ja Haly Abbas 10. sajandil. Nende järel Galenos. Aga alles 20. sajandil hakati Läänes teaduslikult jälgima meele ja tervise vahelisi seoseid. Eesti jaoks on huvitav, et üks psühhosomaatika mõiste isa on Pärnumaal sündinud Jakob von Uexküll, kelle biosemiootilised teooriad andsid aluse psühhosomaatiliste tervisenähtuste kirjeldamiseks. Biosomaatikat arendas 1970ndatel edasi Thure von Uexküll.
Teaduspõhise psühhosomaatika uurimisega tegeleb psühhoneuroimmunoloogia, mis uurib seoseid psühholoogiliste protsesside, närvitalitluse ning immuunsüsteemi vahel. Selgelt ja efektselt näitasid neid seoseid psühhoneuroimmunoloogia mõiste vermijate, psühholoog Robert Aderi ja immunoloog Nicholas Coheni katsed rottidega 1970ndatel. Kahjutu lisaaine sahhariin jätkas rottide surma põhjustanud Cytoxani manustamise katkestamisel ka üksinda mõjumist: meelelise seosega füüsiliselt kahjutu päästik hävitas samuti kui mürgisüst. Katsed tõestasid, et närvisüsteemi impulsid mõjutavad meie immuunsüsteemi. Analoogselt on leitud, et harknäärmes ja põrnas, kahes immuunorganis, on selgelt tuvastatav seos närvide töö ja makrofaagrakkude tekkes. Just need rakud hävitavad sissetungivaid viirusi. Stress pärsib kaitserakkude teket otseselt.
Organismi n-ö hapustumise füsioloogiliseks väljundiks on pH-tasakaalu hälbimine rakkude ainevahetuses. Ioonide edasi-tagasi liikumisel läbi rakumembraani jäävad “hapud” (äädikhappe jt) ioonid rakku “vangi”. Ka inimese kohta öeldakse: ta on hapu. Kui me keha pidevate pingete, surutisega ära harjub, harjub ta ka stressi HPA teljel pidurdava noradrenaliini rohkuse ja rõõmuaine serotoniini langusega. Harjub pärssivate hormoonide tõusu ja ärevusainete ruulimisega.

Tõbi reedab, mida tunned

“Miks sa pidevalt naeratad?” küsin seansil inimeselt, kellel on elus raske valida. “Ma ei taha teistele pettumust valmistada,” räägib ta vaikselt, näol kahvatu jume. Talle on paaniliselt tähtis turvalisus, millest lapsepõlves ilma jäi. Tal on madaldunud vererõhk, enesehinnang ja kõhuvaevused. Ta püüab kõigi jaoks olla okei, muretsedes pidevalt, et teda aktsepteeritaks. Kui ta hakkab harjutuste järel teraapias tajuma oma allasurutud tundeid, õpib neist rääkima, tõuseb tal puna põskedesse. “Ma ei teadnudki, et tunded nii palju mõjutavad!”
Jah, nad teevad seda. Ainuüksi glükokortikoid-hormoonid, mida eritavad neerupealsed, on seotud järgmiste haigustega: artriit, dermatiit, allergilised reaktsioonid, astma, hepatiit ja koliidid jt. Kõikidel võitle-või-põgene-reaktsiooni tunnetel on otsene psühhosomaatiline mõju me tervisele. Peavalud räägivad millestki. Selja- ja seedimishädad ka. Ülemäärane kehakaal, kroonilised hingamishaigused, vererõhk – nad saadavad märke.
Kas paned neid tähele? Vaatle. Kui kinnine sa oled? Kui mõtestatult sööd? Kui palju etendad? Mida su keha seejuures teeb ja tunneb? Meditatsioonid annavad linke.Teraapiad aitavad avada uksi ja valla päästa sõlmi. Aga valikud, mida oled valmis nägema ja kuidas otsustad elada, on sinu kätes. Keha tahab terve olla. Kas aitad teda?

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemalt
Ükskõikselt
Kurvana
Vihasena