Egle Eller-Nabi avameelselt oma välimusest: me ei ole üldse objektiivsed oma keha ise hindama
Egle Eller-Nabi (35) veetis pikki unetuid öid, et kirjutada trenni- ja toitumisnõustamise „piibel“ „Fitness&toitumine“. Tema tippmaadlejast abikaasa Heiki Nabi (32) aeg-ajalt imestas, kui kaua ja ennast kurnavalt võib ühte raamatut kirjutada. Eglet motiveeris aga soov anda innustust inimestele, kes tahavad kehakaalu kontrolli alla saada ja oma enesekindluse taastada. Nagu värske Kroonika veergudelt selgub, pole tänaseks särav fitnessi-staar sugugi alati oma kehaga sõber olnud ja räägib sellest avameelselt nüüd ajakirjaveergudel!
Millist ebakindlust sa seoses oma kehaga oled tundnud?
Naistel tekivad imelikud pildid oma keha suhtes. Mäletan, et olin lapsepõlves tänu kõvale trennile sportliku kehaga. Ema ütles, et mu keha on nagu sipelgal – peenike keskkoht, aga jalad on tugevad. Mõtlesin, et appi, mul on paks tagumik ja jalad. Oli periood, kui keeldusin tänu sellele seeliku kandmisest. Siis ei saanud ma aru, et treenides tekivadki lihased. Ema pidas oma kommentaari all silmas seda, et olen hea tugev Hiiu naine, mitte üldse halva pärast. Alles siis, kui alustasin fitness-treeninguid, sain aru, mis on tugeva ja toonuses keha eelised. Me ei ole üldse objektiivsed oma keha ise hindama. Õnneks hinnatakse tänapäeval sportlikku välimust. Piitspeenike modell ei ole enam iluideaal.
Lapseootel naised kaotavad oma keha üle kontrolli. Palun jaga oma kogemust.
Ma teadsin juba esimese lapsega, et ei pea kaalu pärast muretsema. Mul oli hea rasedus, sain olla liikuv. Täna tean, et paljudel puudub see võimalus. Võib juhtuda ka nii, et pead üldse lamama. Loomulikult mõtlesin hirmulugude peale. Mis saab mu seljast ja puusadest, milline olen peale rasedust? Esimese lapse sünni järel oli mu kaal sünnitusmajast koju minnes väiksem kui rasedaks jäämise ajal. Seda lihase arvelt. Peeglisse vaadates oli tunne nagu oleks sõjas käinud ja korduvalt. Keha oli täiesti teistsugune. Kõhtu polnud, kontakt lihastega oli läinud. Tunne oli võõras.
Kuidas leidsid esimese lapse kõrvalt aega fitnessiga tegelema hakata?
Olin valmis selleks, et kaks aastat ei maga, pead ei pese ja kõrvalisi asju ei tee. Siis selgus, et tütar on nii hea unega, et mul jäi temaga jalutamisest aega üle. Hakkasin tasapisi tantsutrenne andma. Beebi magas ja mängis samal ajal. Fitnessi sattusin pool kogemata. Läksin treeneriks ja mulle öeldi, et nii hea vormiga võiksin ise võistelda proovida. Kuus kuud peale lapse sündi võtsin asja tõsiselt ette.
Soovitan kõigile, kes mõtlevad, millal oma keha eest hoolitsema hakata, astuda peegli ette ja teha endast ausad pildid eest ja tagant. See on verstapost, millest saab ainult paremaks minna. Välimus ei tohiks mõjutada enesetunnet. Välimuse pärast ei saa jätta suhet loomata või loobuda spaapuhkustest. Edasi on valikute küsimus.
