Eksperiment: nädal aega elu peeglita - on see võimalik?

Kes on varem näinud naist, kes enne lõunale või kohtumisele minekut ei sätiks ennast veidi peegli ees? 27aastane Mervi katsetas peeglivaba elu terve nädala… ja jäi ellu!

Tekst: Mervi Lill
Allikas: Anne & Stiil arhiiv

Ettepanek proovida nädal aega peeglivaba elu üllatab algul mind väga. Miks peaks sellist asja üldse proovima? Aga Anne & Stiili toimetusel on tekkinud kahtlus, et ilu, mood ja meedia teevad kaunimale soole liiga. Selle tulemuseks on pidevalt oma välimuse pärast muretsev ebakindel naine, kes ei tunne rõõmu endast ega elust, vaid teeb kalorite arvutamisel kõrgema matemaatika tehinguid ning kontrollib peegli ees igal hommikul ja õhtul (ja umbes sada korda ka vahepeal), kas kõik on ikka korras.

Okei, point on olemas. Proovime. Mis siin ikka hullu olla saab…

Kui tegu oleks puhkusereisiga kuskil soojamaa palmide all, oleks teema ju hoopis teine. Puhkus on puhkus ja mis seal võõraste jaoks ikka esineda. Oluliselt keerulisem on aga peeglist loobuda siis, kui töötad ettevõttes, kus sind takseerib moeteadlike kaaslaste valvas pilk. Mina olen Ivo Nikkolo brändi turundusjuht ning enamik mu kolleege näeb välja nii, nagu oleksid nad just moeajakirjast välja hüpanud. Töö iseloom – kohtumised, üritused ja kaubanduskeskuste külastamine – ei luba mul end ka nädal aega arvutiekraani taga varjata.

Ma ei kuulu päris nende hulka, kes ka prügikasti välja viies huuled punaseks värvivad. Kuid ilma meigi ja ümberriietumiseta ma üldjuhul kodust ei lahku. Kui just seenele ei lähe. Ning kosmeetikat, riideid ja kingi on mul kindlasti liiga palju.

Esimene päev

Kodused peeglid on roosa siidipaberiga kinni teibitud ja peeglivaba elu võib alata. Koos vabadusega algavad aga ka raskused – nimelt olen eluaeg riietunud peegli ees. Veendumaks, kas sukad sobivad seelikuga, seelik pluusiga ning pluus kogu ülejäänud kupatuse: meigi, ehete ja muuga. Kuna kontroll väljanägemise üle puudub, pakin ennast turvalisse, juba varem korduvalt kantud komplekti.

Oluliselt keerulisem on meikimine – nii on minu näo kaaslasteks sel nädalal päeva- ja öökreem. Tupsutan põsesarnadele kergelt sädelevat puudrit, tõmban huuled korallroosa läikega üle ja olen valmis! See on üks peeglita elu suurimaid boonuseid: ilma lainerijoonte, ripsmetuši, puudrite ja lauvärvide paraadita võtab hommikune meikimine aega ainult ühe minuti.

Samal õhtul, kui väljas juba pime, raputab telefon mind töö juurest üles meenutusega: kammi juukseid! Nimelt on peeglil lisaks enesekontrollile ka meeldetuletav funktsioon – peeglisse vaadates võid näha, et hammaste vahel on mooniseemneid või et juuksed on kammimata. Kui aga ennast peeglist ei näe, ei pruugi neid asju tähele panna või mäletadagi. Just nii juhtus minuga esimesel hommikul!

Ainus, kes pika kontoripäeva jooksul mu välimuse kohta tähelepaneku teeb, on pildistamistega tegelev kolleeg. “Nii sile nägu,” kõlab rõõmus kommentaar. Huvitav, kas see oli kompliment või märkus???

Teine päev

Kuna meikida ju sisuliselt ei saa, otsustan riietuda värvilisemalt – ehk viib see tähelepanu mujale. Erkroosa pintsak, prindiga T-särk ja mustad retuusid välja valitud, sean pikemalt mõtlemata sammud peegli ette, kus tervitab mind… roosa paber. Okei, kui halvasti must ja roosa koos ikka mõjuda võivad, lohutan ennast, kuid draama läheb edasi. Olen juba poole jalaga uksest väljas, kui avastan, et mu tavalised saapad on paranduses ning ma pean nende asemel jalga panema teised ja oluliselt vähem sobivad. Kuna aga peeglit kohtunikuks ei ole, siis pole ka probleemi.

Muide, see on täiesti uskumatu, kui palju inimene vaatab peeglisse. Enne kui hommikukohv valmis, olen ma üritanud peegliga kontakti saada vähemalt kümme korda. Ja seda täiesti tahtmatult.

Ka vannituppa minnes või avalikus tualetis käies vaatame kohe peeglisse. Olen paaril päeval salaja jälginud kolleege ja uskuge – see ei ole minu kiiks. Pilk peegli poole on nii automaatne liigutus, et paaril korral tuleb peeglikeeld mulle meelde alles siis, kui kaupluses või mujal enda peegelpilti nägema satun.

Natuke irooniat ka

Sõidan tööle ja üritan ennast lohutada, sest ikkagi meikimata, valede saabastega ja jumal teab, kuidas riides.

Lohutav mõte nr 1: “Ma näen jube hea välja ka ilma meigita.”
Lohutav mõte nr 2: “Kui keegi esimesel päeval aru ei saanud, siis äkki ei olegi vahet.”
Lohutav mõte nr 3: “Mõtle, kui palju raha ma kokku hoiaksin, kui saaksin üle parema väljanägemise nimel uute asjade soetamise vajadusest (see-uus-kleit-muudaks-kõik-mõtlemine) ning oleksin rohkem rahul oma pärismina (ja olemasolevate kleitidega).”
Lohutav mõte nr 4: “Kui suur ja ilus on kontrast, kui ma pärast seda närutamist ilmun ühel päeval tööle täisvarustuses: meik, soeng, normaalselt riides!”

Tööle jõudes avastan, et minu postkasti on potsatanud hoopis teist tüüpi lohutus: “Süsti endasse julgust!” Näib, et ilukliiniku hinnangul peaks minu eas uskuma mitte oma loomulikku välimusse, vaid pigem Botoxi-süstlasse. Aga mul on ju hoopis vastupidine eksperiment käsil!

Kolmas päev

“Appi, mul on külmavill!”
“No pole hullu, paneme salvi peale.”
“Jaa, aga ma peaks seda ikka nägema.”
“Aga mis see aitab?”
“No ma vaataks, et kas kõik on ikka okei.”
“Ei ole ju, sul on külmavill.”
Selline dialoog kõlas minu peas kolmanda päeva hommikul, mil lisaks esimesele lumele tervitas mind kerge külmetus.
Räägin sõbrannale eksperimendist.
„Ja mina mõtlesin, et mis sinuga lahti on! Et kus see lainerijoon siis täna on? Aga ma ütlen sulle: niimoodi loomulikult on palju ilusam.”

Neljas ja viies päev

Hurraa, lumi!!! Talvejoped-mütsid-kindad panipaigast välja otsitud, algaks tavapärasel juhul unustatud ja taasavastatud rõivaste paraaddemonstratsioon peegli ees. Aga sel korral ei ole see kahjuks lubatud. Samuti jääb see nädal hoolimata külmast ilmast mütsivabaks, sest mütsi pole lihtsalt võimalik ilma peegli abita pähe panna.

Peeglivabast elust tulenev kokkuhoid on märgatav – uute saabaste ja mantli ost lükkub kaugemasse, peegli-tulevikku. Nii professionaalne ma veel ei ole, et ostaksin rõivaid ilma selga proovimata (proovikabiinid on ju puupüsti peegleid täis).

Nädalavahetusele omaselt on laekunud mitu küllakutset ja tuleb ka ühel sünnipäeval käia. Natuke nadi tunne on küll, kui tead, et teised tüdrukud on enne kodust väljatulekut vähemasti peeglisse vaadanud… Aga üldiselt on täiesti võimalik ka suuremas rahvahulgas viibida. Pealegi võõrad inimesed ju ei tea, et mul on paremaidki päevi olnud.

Kuues päev

Tunnistan töökaaslastele, et elan juba ligi nädal aega peeglivaba elu. Selgub, et kõik on muutusi märganud.
„Ma mõtlesin, et sul on silmapõletik. Ripsmed ju ka puha värvimata,“ mainib üks kolleeg.

Seitsmes päev

Näen tänaval tuttavat, kes lahkumisel sõnab: „Saa siis ruttu terveks!“. Seda hoolimata asjaolust, et külmetusest ega muudest tõbedest pole juttugi. Haige on hoopis see, et ilma meigita naine tembeldatakse kohe defektseks ja pannakse diagnoos – ju tal on midagi viga.

Mu peeglivaba elu lõpeb sellega, et tunnen suus hirmsat valu. „Aitab jamast!“ mõtlen ma ja tõmban peegli küljest paberi ära. Kohe tervitab mind ka probleemi allikas – tärkav tarkusehammas. Nii et ei saa öelda, et sellest eksperimendist midagi tarka ei tulnud!

Aga tõsisemalt

Oluline saavutus, mis annab tunda küll alles katse lõpus, on see, et peeglita elu viib mõtted ja teod välimuselt mujale. Kui jätta ära kõik paanilised välimuse-teemalised mõttetalgud, mida iga “korralik” naine vähemalt korra nädalas peab, ning veelgi enam – soengumuutused, geel- ja kangasküüned, dieedid, šopingud jm seesuguse –, saaks igaüks meist vähemalt 28 kalendripäeva puhkust aastas juurde. Puhkust välimusest ning aega, millega midagi muud peale hakata.

Tõsi, peeglist loobuda ei soovita ma kellelgi, sest salatikaste suunurkades ja mooniseemned hammaste vahel pole kuigi nauditavad vaatepildid. Kuid oma peeglisuhet distantsilt jälgida soovitan küll. Mida me peeglist otsime? Kas uusi vigu? Või kinnitust, et kõik on korras? Või teame seda ehk tegelikult isegi, aga kipume unustama?

Kõige säravamad inimesed on need, kes ise mängu kontrollivad. Nad on rahulikud ning kiirgavad enesekindlust ja rõõmu. Nad ei jookse pärast iga veinilonksu vetsu huuli värvima. Sest nad teavad, et näevad head välja, ja seda pole vaja tõestada ega kontrollida.

Kolm asja, mida mina muudan:
* Vähem aega peeglile. Liigne peegli ees edvistamine ei anna midagi juurde ja võimaldab aega kokku hoida, eriti kiiretel hommikutel.
* Vähem meiki – loomulik on ilusam.
* Vähem peeglit, vähem välimuse ülistamist. Peegli hülgamine võimaldas mul ajutiselt loobuda mitmest ainult välimusele pühendatud mõttest ja tegevusest.