Ökoilutooted: kas need toimivad ka tavatoodetega võrreldavalt?

Vaevalt et keegi kahtleb öko-ilutoodete nahasõbralikkuses, kuid kas need ka toimivad tavatoodetega võrreldavalt? Või mõjub nende tarvitamine hästi pigem meie teadvusele kui paledele?

“Planeeti päästes ei pea olema peletis,” provotseeris mõni aeg tagasi Belgia loodusettevõte Biocorner. Nende üliefektne reklaam kasutas kõrvuti fotosid samast modellist loomulikus ebatäiuslikkuses ja hiljem loodusmeigiga imekauniks viimistletuna. Kuigi viimane sõna võis ses jalustrabavas võrdluses ka Photoshopile jääda...

Niisiis ole milline tahes, kreem üksi sind kaanemodelliks ei lihvi. Ja miks mitte sellisel juhul pigem puhast kraami eelistada? Seda enam, et ökoilu ei lõhna juba ammugi hipinduse järele: luksuskaubamaju ja noobleid hotelle ilma ökokosmeetikata praegu ju ette ei kujutakski.

Üha kasvavast rohelisest trendist tahavad kasu lõigata ka tavakaupade tootjad – sageli nimetatakse looduslikeks või orgaanilisteks selliseidki tooteid, mis seda sugugi pole. Näiteks möödunud aastate jooksul on sõltumatutest tarbijatestidest selgunud, et paljud nii-öelda loodustooted – tavakosmeetika loodussarjad ja end üdini rohelisteks nimetavad brändid sealhulgas – sisaldavad 15–60% kunstlikke lisandeid. Samuti on osadest “mahetoodetest” leitud konservante, mis tunnustatud looduskosmeetikas on lubamatud. Põhjus on lihtne – looduskosmeetika mõiste pole seadusega kaitstud ja nii võib iga tootja endale oma looduskosmeetika standardid ise välja arendada ning tooted sertifitseerida lasta.

Päris lootusetu asi muidugi pole. Sõltumatud kontrollorganid jagavad usaldusväärsetele loodustoodetele, nagu Eco-Cert ja CosmeBio Prantsusmaal, The Soil Association Inglismaal, ICEA Itaalias, BDHI, Kontrollierte Naturkosmetik, Demeter ja NaTrue Saksamaal, Bio Suisse Šveitsis ning USDA-certified Organic Ameerikas, vastavaid sertifikaate.

Koostisainete nimekirja tasub aga ilupotsikult alati lugeda ja kui sa just keemik pole, siis on lemmiktoodete osas abiks interneti andmebaas Environmental Working Group’s Skin Deep Cosmetic Safety Database.

Palju vahtu eimillestki

Teatav umbusk käib ökoilutoodetega siiski kaasas: neile pannakse pahaks liiga kõrget hinda, vähest säilivusaega ja nadi toimet. Mõneti on müüte kummutada lihtne – piisab juba eelarvamuste korrigeerimisest. Näiteks arvatakse, et kui dušigeel, seep, hambapasta või šampoon korralikult ei vahuta, siis see ka ei pese piisavalt. Vale puha! Vahtu tekitavad tensiidid, ja kui tavatoodetes kasutatakse naftast saadud pesuaineid, siis biotoodetes on mängus kookosõli või suhkur, mis on eriti ideaalsed tundlikule ja kuivale nahale.

Ka tavajuuksevärvides leiduvad kemikaalid on üsna peanahavaenulikud. Samas ei tule loodusvärvid toime äärmuslike toonidega, nagu roosa, sinine, must või heleblond, kuna üldjuhul ulatub biokvaliteediga juuksevärvide palett mustjaspruunist maasikablondini. Läige on loodusvärvidel see-eest küll võimas!

Lisaks värvidele paistab juuksetoodete seas pettumust valmistavat orgaaniline lakk. Tore muidugi, kui kosmeetikumist puuduvad süsihappegaas, silikoonid ja kunstlikud lõhnaained, kuid paraku kipub sprei-udu olema sedavõrd raske, et kleebib peenekoelised juuksed lihtsalt kokku.

Palsamites ja seerumites sisalduvat silikoonõli, mis pealtnäha juukseid hoobilt silub, loodustoodetes ei leidu, kuid kes aega ja kannatust varub, saavutab looduslike õlikuuridega pikemas plaanis ka tõeliselt terved kiharad.

Silikoon jätab üldse imeaine mulje. Lisaks juuksetoodetele annab see ka kreemidele siidja tekstuuri, mis ökokreemides sageli vajaka jääb, ning laseb nahal samuti siledam paista. Ökokreemid seevastu rõhutavad oma toorainete mahedust, püsivat toimet ja nahasõbralikkust. Paljud neist sisaldavad taimseid toimeaineid – näiteks pelargooniumiõli –, mis püüavad rakke kahjustavaid vabu radikaale sama tõhusalt kui A-vitamiin. Laborist tulevaid vananemisvastaseid peategelasi, A-vitamiini ja peptiide, biokosmeetikumid oma koostisesse ei luba.

Tõhususelt kõige vaieldavamad näivad olevat biodeodorandid. Nende toimeaineteks on tavaliselt tsinkoksiid, salvei ja eeterlikud õlid, kuid suvekuumuses neist ei piisa, mistõttu kasutatakse lõpuks ikka ebatervislikke alumiiniumisooladega antiperspirante.

Mitte ainult mineraalmeigist

Hiljuti Tallinna väisanud Dr. Hauschka meigikunstnik Karim Sattar, paljude kuulsuste jumestaja ja kaanemeikide autor, väidab, et jutt, nagu poleks ökomeik piisavalt püsiv ja tõhus, on tõest kaugel. Loodusmeiki kasutatakse mehe sõnul nii filmides, teatris kui ka moeshow’del. Positiivne on seegi, et looduskosmeetika mineraalseid puudripigmente talub ka tundlik nahk. Sära ja läike saamiseks kasutatakse isegi ehtsat hõbedat.

Ökomeigi skeptikud leiavad seevastu, et ökopuudrid ja -lauvärvid pole pealekandmisel sama siidsiledad kui silikoonidega varustatud tooted, samuti jätvat soovida püsivus ning värvipaleti intensiivsus.

Suudluskindlate ehk kauapüsivat huulepulkade seas pole samuti seni silikoonideta hakkama saadud. Teisalt, kui me statistika väitel oma elu jooksul 1,5 kilo huulepulka pintslisse pistame, siis sisaldagu see pigem bioõlisid. Vahade või õietõmmiste neelamine kõlab lausa boonusena, ja kui raske see huulevärvi uuendamine ikka on? Eetiliselt poolelt lisandub paraku tõsiasi, et punase tooni saamiseks sageli kasutatavat värvainet karmiini tehakse purustatud põrnikatest.

Tundlike silmade puhul näib looduslik ripsmetušš enesestmõistetava valikuna, aga paljud, kes seda proovinud, on pettunud ega kipu uuesti ostma. Siiski on aastatepikkune arendustöö vilja kandnud: vähemalt eesrindlikud brändid võivad “uhkeldada” paremini disainitud ripsmeharja ja mõjusamate toimeainetega. Näiteks tahkub tudraõli õhus väga kiiresti ega lase värvil pudeneda, mis aitab vältida pandakaru ilme tekkimist. Püsivuse lisamiseks tasub ripsmeid enne teise kihi pealekandmist puudriga tupsutada.

Miinusena võib mainida, et veekindlat ripsmetušši ökobrändidel pole, kuna selleks peaks liigselt sisse segama looduslikku polümeeri šellakit. See muudaks aga värvi mahasaamise omaette kunstiks.

Prius ja juteriie seljatavad Porsche ning kilekotid

Staarid ja keskkonnateadlikkus on sel sajandil muutunud lahutamatuks kombinatsiooniks. Rohelise elustiili viljelemine tähendab nii lemmik-ökobrändide propageerimist kui ka mahe-ettevõtteid või vähemalt kodulehte, mis puhta keskkonna nimel toimetavad.

Ökokosmeetika saabumisel Hollywoodi arvatakse olevat suur osa Dr. Hauschka spetsialistil Susan Kurz Westil. Ja kui viimase sõbranna, keskkonnateadlik Julia Roberts umbes kümne aasta eest rääkis oma sõltuvusest Dr. Hauschka toodetest ökothrilleri “Erin Brockovich” võtetel, siis oli roheline tee valla. Brändi suurteks fännideks on nimetanud end veel Alicia Silverstone, Madonna, Cate Blanchett, Jennifer Aniston ja Gwyneth Paltrow, kes paistab silma eriti agara ökokosmeetika reklaamijana. Paltrow teavitab nii oma öko-kodulehel kui ka intervjuudes, et kasutab vaid looduskraami, näiteks silmadel Organic Pharmacy mineraalseid lauvärve. Ka meeldib talle lätlaste Madara ja itaallaste Olivella toodang, küüsi ehib aga Butter Londoni ökolakk. Ökosõbraliku brändi The Honest Company looja Jessica Alba kiidab omakorda Jane Iredale’i puudreid ja ripsmetušši.

Roheline aktivist on ka Brad Pitt – heeros, kes taastab New Orleans’i rusudest, osaleb heategevuses ja esineb võluvalt Chanel No 5 reklaamis. Näitleja on löönud käed Kiehl’siga ning loonud nende ökoliinis aaloe ja kookospähkliga dušigeeli Aloe Vera Biodegradable Liquid Body Cleanser. Saadav tulu läheb Pitti mittetulunduslikule öko-organisatsioonile JPF Eco Systems.

Kui eranditult kaunid näod sääraseid tooteid kasutavad, annab see justkui omalaadse tagatise, et elada on võimalik ühtaegu glamuurselt ja keskkonnasõbralikult. Siiski ei maksa unustada ka belglaste Biocornerit ning nende Photoshopi-sõnumit.