Juuste värvimiseks toodi aastal 1962 Nõukogude Naise ilurubriigis ära kahjutud taimevärvid. «Blondid värvigu juukseid kummeliekstraktiga, kuldseks kumaks sibulakoore keeduveega või ruugeks varjundiks rabarberiga. 100–200 g kummelit valada üle poole liitri keeva veega, lasta kinnises nõus 30–40 minutit tõmmata. Seejärel kurnata. Pestud juukseid hõõrutakse tõmmisega iga päev, kuni nad võtavad soovitud tooni.»

Toonitatakse, et värvitud juus vajab erilist hoolt. Pärast pesemist tuleks loputada kiharaid veega, kuhu on lisatud
1 sl äädikat või sidrunimahla. Niiskeid juukseid võib määrida spetsiaalse õli või briljantiiniga. Õhukesed ja katkenud juuksed saavad turgutust vitamiinikokteilist, kus võrdsetes osades spinati-, värske kapsa ja sidrunimahla.

Et kortse ära hoida, soovitati naistele muu hulgas suurepäraseid tulemusi lubavat leivamaski. «Selleks võetakse leivajuuretis, määritakse see paksult näole ja jäetakse sinna 30 minutiks. Segu pestakse näolt kuuma veega, loputatakse külma veega ja kuivatatakse pehme rätikuga. Isegi liiga kuiv, pragunenud ja kestendav nahk muutub selle maski kasutamisel õrnaks ja elastseks,» kirjutab Nõukogude Naine.

Dekoratiivkosmeetika kasutamine polnud auasi ja liigse vajaduseta «võtvat see nahalt loomuliku värskuse», mistõttu seda noortele naistele ei soovitatud.

Päevitusemulsiooniks soovitati segu taimeõlist, hapukoorest ja kummeliteest. Õhtul puhastati nägu nisukliivee, lahjendatud rõõsa piima ja kaerahelvestega ning hoolitsus lõppes hea öökreemiga taimeõlist, magedast koorevõist ja meevahast.

Pikemalt loe 100 aasta Eesti ilutrendidest värskest Naistelehest või digi.naisteleht.ee