Kui miski enam ei aita: millal võiks kaaluda maovähendusoperatsiooni?


Kui miski enam ei aita: millal võiks kaaluda maovähendusoperatsiooni?
Rawpixel/ Unsplash

Kes ei tahaks ilusasti riides käia ja uusi rõivaid osta? Kui aga ihaldatud rõivad kuidagi selga istuda ei taha, sest takistuseks on ülekaal, siis valivad ühed lihtsalt suurema numbri ja teised asuvad meeleheitlikult otsima võimalusi kaalulangetamiseks. Aga kui äraproovitud trennidest ja dieetidest ikka ei piisa, siis vaadatakse viimases hädas lootusrikkalt kaalukirurgide poole. Millised on kaalukirurgia võimalused - mis kellelegi sobib ja mida kindlasti teha ei tohiks, selgitab The Health Clinicu kirurg dr. Rein Adamson.

Staažikas kirurg on maovähendusoperatsioone teinud 14 aastat, olles üks esimesi, kes Eestis selle alaga tegelema hakkas. Talle on tuttavad ka kõik need hirmud, mis inimesi elumuutva operatsiooni eel valdavad. On oluline, et inimene saaks võimalikult palju informatsiooni selle kohta, mis teda huvitab. „Hirmud tulenevad teadmatusest ja see on loomulik. Hirmude mahavõtmine konsultatsiooni käigus lahendab selle probleemi,“ ütleb dr. Adamson. Peamiselt küsitakse, kui kiire on taastumine, kui ruttu saab tööle minna? Hirmud on komplikatsioonide osas, kardetakse tüsistusi. Samuti pelgavad inimesed naha lõtvumist pärast massiivset kaalu langetamist ja tahavad teada, kuidas keha pärast välja näeb ning mis selle vastu saab ette võtta. Kui varasemalt oli see kõik küllaltki kulukas, siis täna on võimalik protseduuride eest tasuda ka kuumaksetega.

Seotud lood:

4-5 erinevat operatsioonimeetodit

Eestis tehti eelmisel aastal 725 maovähendusoperatsiooni. Dr. Rein Adamson teeb aastas koos kirurgist poja Martiniga kahepeale kokku üle saja operatsiooni nii koos kui eraldi, olles sellega arvatavasti kõige produktiivsem isa-poja tandem operatsioonisaalis nii riiklikus ITK-s kui Eesti ilu- ja tervisekliinikus The Health Clinic. Ootejärjekorrad on minimaalselt 1 aasta, erakliinikus 1-2 kuud.

Dr. Rein Adamson Erakogu

Loe veel

Ometi ütleb doktor, et kirurgia on viimane samm, kui midagi muud enam üle ei jää. Esmalt tuleks siiski pöörduda toitumisnõustaja poole ja võtta ette kõik muu, mida on võimalik enne noa alla minekut ära teha. „Aga kui kehamassiindeks on kriitilisel piiril 35-40 ja üle selle ning lisaks on mõni kaasuv haigus nagu diabeet või vererõhuhaigus, siis tasuks kindlasti kaaluda kirurgilist sekkumist,“ ütleb dr. Adamson.

Diabeedist vabanemise tõenäosus on kuni 70 protsenti. Esimene bariaatriline operatsioon Eestis tehti aastal 2004 ja selle viis läbi üks Soome kirurg meie kutsel ja organiseerimisel, mina olin assistendina tema kõrval. Pärast hakkasime ise tegema“. Maailmas aga on taolisi oppe aktiivselt tehtud juba paarkümmend aastat ja see on praegu ikka väga levinud praktika.

Operatsioonimeetodeid on vähemalt neli ja esmase konsultatsiooni käigus püütakse välja selgitada, milline neist on patsiendile kõige sobilikum. Eelmise aasta põhjal on kõige levinum meetod maovähenduspoeratsioon (sleeve), sellele järgneb maost möödajuhtiv operatsioon (bypass) ja ühe uue meetodina mini-bypass operatsioon, mida tehakse järjest enam. „Käisime just kolleegide juures Iisraelis kahes suuremas haiglas, kus neid operatsioone tehakse 90% ulatuses bariaatrilistest operatsioonidest. Numbrid on suured ja tulemused head. Sellel operatsioonil on oma eelised - annab hea kaalulanguse ja samal ajal kätkeb endas vähem hilisemaid operatsioonijärgseid probleeme,“ põhjendab Dr. Adamson uue meetodi kasutuselevõttu möödunud aastal. „See on uus lähenemine, täiesti teine metoodika, kuid mitte kallim“. Ühe meetodina on kasutusel ka leebem variant maoballoon, mille käigus paigaldatakse makku balloon ja kui inimene 6 või 12 kuu jooksul (sõltuvalt ballooni tüübist) on oma harjumusi muutnud, siis see eemaldatakse ja elu jätkub normaalkaalus. Aga ega see mingi imerohi ei ole, peab ikka ise pingutama, et tulemus püsima jääks ja elukvaliteet paraneks.

Riskid ja tüsistusohud

Kaalukirurgial on spetsiifilised riskid, mis on seotud operatsiooni abivahenditega, kuid tüsistuste arv on võrreldav kõigi teiste plaaniliste operatsioonide riskiga, ei rohkem ega vähem. Surmajuhtumite statistika on 0,1% ehk üks tuhandele nagu kirurgias üldiselt. „Me kasutame meditsiinilisi staplereid, millega tehakse uusi mao ja soolevahelisi ühendusi ning mao osalist eemaldamist, need on nagu meditsiinilised õmblusmasinad,“ selgitab dr. Adamson. „Kui me alustasime, siis kestsid operatsioonid 6-7 tundi, praegu 1-1,5 tundi. Üldiselt on need operatsioonid turvalised“.

Taastumine on üllatavalt kiire. Patsient, kelle kõhtu „kaunistab“ vaid viis pisikest armi, pääseb haiglast koju ja naaseb oma tavategevuse juurde juba kolmandal päeval. Oma meeskonna eeliseks peab doktor Adamson seda, et suudetakse tegeleda kompleksselt kõigi kaalu korrigeerivate operatsioonidega, nii bariaatriliste – kui post-bariaatrilistega.

Kaalukirurgia on vastunäidustatud absoluutselt kõigile neile, kellel on probleeme alkoholiga ja samuti psühhiaatriliste haigustega isikutele. Nad peavad regulaarselt tarvitama ravimeid ja kui nad need unustavad, võivad tekkida tõsised tüsistused. Ja muidugi ei sobi see neile, kellel on probleemid maoga. Iga inimene on omaette indiviid ja opi sobivus tehakse kindlaks eelnevate konsultatsioonide ja uuringute käigus. „Eelnev kohtumine kirurgiga on absoluutselt vajalik! Otsus, milline meetod ühele või teisele inimesele sobib, tehakse konsultatsiooni käigus,“ rõhutab doktor Adamson.

Kas väga suur kaalulangetamine üldse on hea, on see üldse edulugu, seda üheselt võtta ei saa. Kui kaal korralikult langeb, on suur osa inimestest sellega väga rahul. Aga need, kellel lõtvunud naha tõttu tekivad esteetilised probleemid, ei pruugi tulemuse üle rõõmustada. Nad saavad küll oma tervise paremaks, aga nad ei meeldi endale ikkagi. „Ühel konverentsil ütles just üks kirurg, et kaalukirurgia teeb terveks, aga alles korrigeeriv kirurgia, õnnelikuks. Need käivad enamasti käsikäes,“ räägib Rein kulukast ettevõtmisest, mis elukvaliteedi parandamise heaks on teinekord ainus väljapääs. Osad kaalukorrigeerijad on välja vahetanud mitte ainult oma garderoobi vaid ka elukaaslase, sest mitte alati ei tule partner kahjuks muutustega kaasa, kui inimene hakkab oma elu teistmoodi nägema. See juhtub siis, kui tehakse elukvaliteedis sedavõrd suur hüpe, millega teine pool harjuda ei suuda.

Jäta kommentaar
ARTIKLIT SAAB KOMMENTEERIDA AINULT REGISTREERITUD KASUTAJA!
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare