Kas sina oled kunagi sellises olukorras olnud? Kui mitte metroos, siis võib-olla bussis, taksos, restoranis, tööl, koolis, toidupoes või avalikus tualettruumis? Minul on pisarate valamist ette tulnud kõigis nendes paikades. Minu perekonnas on kõige levinum nali: „Ära ütle Carale, ta hakkab nutma.“ Põhjus, miks see on üldse naljaks muutunud, peitub selles, et ma ise alustasin seda. Ei, minu lähedased ei ole kindlasti kohutavad inimesed. Ma keeran oma tihti ette tulevad nõrkushetked naljaks, sest usun, et sa meeldid inimestele rohkem, kui suudad enda üle nalja visata. Mul on teistele inimestele meelejärele olemisega kergelt ebatervislik suhe, kuid see on artikkel mõneks teiseks korraks. Miks on aga peamine põhjus, miks ma seda teen? Ma tahan teistele selgeks teha, et ma ei tunne selle üle vähimalgi määral piinlikkust. Varem see aga nii ei olnud. Me kõik kasvame üles teadmisega, et nutmine on ebamugav. See tähendab, et sa oled nõrk, beebi ja võib-olla isegi hädapätakas, kui mõtleme umbes kõigile 90ndate filmidele, mis leidsid peamiselt aset koolis. See on minu arvates äärmiselt põnev – sinu silmadest välja jooksev vesi suudab mingil veidral kombel panna paika sinu sisemise tugevuse ja toimetuleku eluga. Dr Harry Hages ütleb aga, et reaalsuses on nutmine lihtsalt emotsionaalne reaktsioon teatud tunnetele ning see tähendab sõna otseses mõttes energia vabanemist emotsionaalselt raskest olukorrast.

Kujutle, et see teema tuleks päevakorda tööintervjuul ja potentsiaalne tulevane tööandja ütleks midagi sellist: „Sa sobid sellesse rolli ideaalselt! Sul on head soovitused, sa suudad jätta fantastilise esmamulje... me aga oleme teada saanud, et sa hakkad iga kord nutma, kui kuuled romantilist armastuslaulu. Seega, me ei anna seda tööd sulle.“ Kui see oleks küsimus, mis kerkiks päevakorda tavalistes tööintervjuudes, siis ütleme nii, et ma ei leiaks mitte kunagi tööd.

Oluline on ka märkida, et kõik korrad, mil ma olen avalikus kohas nutnud, ei ole tulnud ette sellepärast, et minu tundeid on miskipärast riivatud või keegi on mulle isiklikult midagi halvasti öelnud. Üks kord hakkasin nutma näiteks sellepärast, et kuulasin podcasti sellest, kuidas üks mees vabanes vangistusest, kus ta isegi olema ei pidanud ning ta rääkis, kuidas üle aastate taas liha sõi. Jah, ma nutsin. Üks kord hakkasin nutma, kui nägin väikest poissi ülimalt siiralt ja õnnelikult jäätis söömas. Ma hakkasin teda vaadates mõtlema, et tal ei ole elus mitte ühtegi muret ega oska aimatagi, mida tähendab südamevalu või pettumus. Jah, ma nutsin. Varem tekitas see minus kohutavat piinlikustunnet. See, et ma ei suutnud oma emotsioone kontrollida, kui kõik teised inimesed minu ümber olid rahulikud ja stoilised. See ei olnud (ega pole siiani) tõsi. Just see nagu nutmine ei näita koheselt, et sa oled nõrk, ei näita emotsioonide varjamine, et sinu sees valitseb tühjus. Kogu see idee, et „kui sa teed seda, siis sa oled selline“ on kohutavalt vigane maailmavaade. Iga inimene sellel planeedil kogeb emotsioone erinevalt. Ma keeldun uskumast, et pisarate kogus, mida sinu silmad toota suudavad, võrdub otseselt sellega, mis toimub sinu südames.

Neid lauseid kirjutades mõtlen kõikidele vastuväidetele, mida lugejad mõelda või öelda võivad: „Aga arstid? Kas ka nemad peaksid operatsioonide ajal nutma? Aga tuletõrjujad? Kas see oleks siis igati iseenesest mõistetav, kui nad lapse kombel nutaksid, kui ise samal ajal põlevasse hoonesse tormavad? Emotsioonid ei lase neil selgelt mõelda. See ei ole turvaline.“ Peatan su mõtted koheselt, sest kindlasti ei taha ma öelda midagi sellist. Loomulikult on väga palju olukordi, mil emotsioonide talitsemine on parim võimalik valik. Ma ütlen vaid seda, et enamikes olukordades ei peaks nutmine tekitama teistes arvamust, et sa oled nõrk, dramaatiline või liiga tundlik. Ma arvan, et see muudab sind inimeseks. Mitte tugevamaks ega nõrgemaks, vaid lihtsalt normaalselt inimeseks.

Rääkides tunnetest, siis ma abiellun järgmisel aastal. Me kõik juba teame, et pulmad on ühed äärmiselt emotsionaalsed sündmused. Ma olen isegi hüsteeriliselt nutnud pulmas, kus ma ei tundnud ei pruuti ega peigmeest, seega mul ei ole õrna aimugi, kuidas suudan end kokku võtta, kui minu isa mind altari ette saadab, kui mina ja mu partner oma abieluvandeid loeme või kui ta oma emaga tantsib. Tead aga, mida ma ei tee? Ma ei tunne piinlikkust, kui ma natukene liiga palju pisaraid valan, kui mu ripsmetušš laiali läheb või kui ma palun mõnel pruutneitsil endale kümme salvrätikut otsida. Ma usun, et oma emotsioonide aktsepteerimine on tõeliselt kaunis.

Jah, ma tunnistan seda, ma olen „piripill“. Ma usun aga, et minusuguseid on veel ja ma austan neid uskumatult palju. Mõned meie seast lihtsalt ei suuda mitte nutta. Me ei saa sinna midagi parata, kui poetame pisara või mitu, kui miski meid liigutab. Kui see sind häirib... siis hakka nutma.

Allikas: Popsugar