TRENNIBLOGI | Tee lihtsalt ära!

Trenni mõte pole ju sport spordi pärast, vaid eesmärgiks on parem elu.

Ilmselt põhjus, miks ma vahepealsed aastad ree peale ei saanud, oli kõik valed eesmärgid. Viimastel aastatel olen aga märganud, et paat juba laguneb. Mõnikord mõtlesin, et kui mul 30aastasena pole immuunsust, võhma, meelekindlust ja on hästi palju totakaid vigastusi, siis milline ma olen 40aastasena? Ja 70sena, 90sena? Ükskord aitasin emal õige pisut aias askeldada, tõmbasin suurematelt okstelt väiksemaid oksi küljest ära – ning tõmbasin oma käe niiviisi ära, et käisin pool aastat taastusravis võimlemas. Viimastel aastatel äramagatud kaelad ja ära istutud seljad, mille peale füsioterapeut vangutab pead ja pomiseb, et ei saa aru, kuidas inimene elab ilma liikumata. Kasutamata seda suurepärast instrumenti, milleks on keha.

Leidsin telefonist mõni aasta tagasi salvestatud lause: “Kui sul on keha, siis sa oledki juba atleet.” See kriipis mind toona kuidagi positiivselt. Olin alati mõelnud, et nemad on sportlased, mina olen mina, kõike muud kui sportlane. Kuulutasin uhkelt, et olen kõige ebasportlikum inimene, keda ma tean.

Kui ma eelmisel aastal olin 3 korda jooksmas käinud, tundsin: “Ma olen jooksja.” Nagu ajus oleks mingi lüliti teise asendisse keeratud. Ei, ma ei jookse maratone. Ei, ma ei jookse iga päev ega isegi mitte iga nädal. Aga ma olen jooksja, see on nüüd osa mu identiteedist. See teadmine, et ma suudan ja jaksan. Kui hommikuti nägin kauguses trammi, millest ilmselgelt maha jääda, ütles aju ilma minu sekkumiseta: “Sa oled jooksja, jookse.”

Maal ema juurest liiga hilja rongile lahkudes ütles ta, et sada aastat on see tee 13 minutit aega võtnud ja vastasin: “Aga mina olen jooksja!” Ka siis, kui moosipurgid kaenlas või ebasportlikud jalatsid jalas.

NTC Challenge trennides imestan, kuidas harjutused peaaegu ei kordu ja KUI lihtsaid asju me teeme spordi pähe. Ei ole vaja mingeid peeneid hantleid, kummilinte, kangi – su oma keha ongi raskus, mida liigutada. NTC äpis on sadu harjutusi, mida saad teha tasuta, kodus, ilma mingi varustuseta.

Nüüd olukordades, kus pean rasket asja trepist üles tassima, ei ole mul enam raske, vaid tasuta trenn. On teadmine, et jaksan. Ja et treenerid on paar kuud mu tehnikat parandanud, siis saan ka aru, kuidas raskeid asju tõsta nii, et ennast ära ei tõmba. Elu on läinud mugavamaks. Nii mõnus tunne on oodata, et saaksin tööpäeva lõpus arvuti tagant püsti ja teiste või iseendaga võidu tegema. Reisile minnes elevus uutest radadest.

Ma olin alati tahtnud motiveerivat “Just do it” särki kõigiks elu olukordadeks, aga ka alati tundnud, et pole seda ära teeninud. Et mul saaks olla “Just do it later” või “Just do nothing” särk. Nüüd on mul väljateenitult tee-ära-särk olemas. Nendel päevadel, kus trenni minna ei jaksa (mida see üldse tähendab, ei JAKSA?) ja ettekäändeid leidma hakkan, panen trenniriided varakult selga, kasvõi paar tundi enne. Sest on väga väike võimalus, et ma neid ära hakkan võtma, kui nad juba seljas on. Sel nädalal, jõulupeo järgsel päeval olin siiski libastumas ja hakkasin riideid tagasi vahetama, kui mu spordisärk mind kõnetas: “Just do it”. Ja mõtlesin, et lihtsalt tee ära, lihtsalt lükka tossud jalga ja lihtsalt astu toast välja. Kui trenni kohale jõuad, siis läheb juba väga ruttu ja kaifiga kõik. Trennis näed, kui tõsi on see “kui sul on keha, siis juba oledki atleet” fraas. On väga kondiseid, väga ümaraid, väga treenitud kehasid, ja palju väga treenitud kehasid, mis on väga tugevad, aga mitte saledad. Ei pea olema mingit tüüpi selleks, et sporti teha.

Hiljuti sattusin ühte õhtusöögilauda argentiinlase, mehhiklanna, prantslase ja venelannaga. Tuli välja, et esimesed kolm teevad praegu samuti 9-nädalast challenge’it teises maailma otsas ning kõik rääkisid vaimustunult, kui äge on see eneseületuse tunne, kui palju tugevamaks ja meelekindlamaks nad on juba mõne nädalaga saanud ning kuidas nad poleks kunagi varem uskunud, et võiksid trenni oodata ja nautida. Venelanna ütles: “Mu abikaasa ei kujuta ette, mis tunne see on, kui sa kõnnid mõnda ruumi sisse ja su selg läheb sirgu ja sa lähed pikaks ja säravaks – lihtsalt teadmisest, kui tugev ja meelekindel sa oled. Sport annab sellise enesekindluse vastu minna ükskõik millistele muudele olukordadele elus.”