Stig Rästa: ilma unistusteta inimestel naljalt depressiooni ei diagnoosita
Käisin hiljuti kõnelemas Lääne-Virumaal noorte motivatsioonipäeval. Just nii, mitte laulmas, vaid rääkimas. Terve saalitäis noori istus Rakvere teatris ja kuulas päev läbi eri etteastujate juttu.
Kui ma selle kutse sain, siis teadsin kohe, millest rääkida tahan – sellest, kuidas praegused noored mulle kui kõrvaltvaatajale paistavad. Tean, milline ma ise näin, ja sellel peatuda ei taha... või okei, kui ma just pean. Tundun selline vananev tüüp, kes tegi mingeid laule, mida võib-olla väga enam ei kuulata, aga kui keegi noortest tahab muusikat teha, siis võtab minuga ikka ühendust. See on tore – järelikult mind täitsa unustatud veel pole.
Vaatan ja jälgin suure huviga praegust põlvkondade vahetumist. Vanad eest ära ja noored peale. Dünaamika seisneb selles, et nooremad saavad enam sõna, neid kuulatakse rohkem ja nad jõuavad kaugemale kui varem.
Mis ma seal teatris siis seletasin? Osalt varastatud mõtteid, teisalt aga enda kogetut.