Doktor, tehke mind nooreks ja ilusaks!

“Palun ärge nimetage mind ilukirurgiks, see sõna ajab mind pahameelest värisema,” põrutab plastikakirurg Merle Sellend. “Ma võin käsi südamel tunnistada, et ma ei ole mitte kedagi ilusaks teinud. Olen püüdnud ikka inimese omapära säilitada, sest pole mõtet toota ühenäolisi barbisid."

Doktor Merle Sellend, mis on teie valdkonnas muutunud nende 25 aasta jooksul, mil te olete plastikakirurgina töötanud? 
Tallinna plastilise kirurgia ja kosmetoloogia ravila, kuhu ma läksin tööle 1986. aastal, oli küll riiklik asutus, aga osaliselt isemajandav ja midagi tuli patsiendil ka oma taskust maksta. Lõikuste hinnad polnud muidugi võrreldavad praegustega: iga töötav pensionär, kes tahtis oma ealisi muutusi korrigeerida, võis seda endale lubada. Siis olid pikad järjekorrad ja tööd väga palju. Nüüd liigub kõik juba mõnda aega selles suunas, et “teeme natuke, teeme midagi kergelt”. Tahetakse ruttu tulemust, sest kõigil on kiire. Kellelgi ei ole praegu aega olla haige ja oma haavu parandada, igaüks hoiab töökohast kinni.
Pärast lõikust on inimene kümme päeva rivist väljas, pole võimalik teiste hulka minna. Nii valitaksegi lõikuse asemel täitesüstid või mesoteraapia – aminohapete vitamiinisüstid näole, kaelale, dekolteepiirkonnale, labakätele. Pärast mesoteraapiakuuri on tükiks ajaks värskem välimus. Teeme küllaltki palju ka täitesüste, siin on mitmeid variante, sõltuvalt sellest, kuhu mida teha ja millist tulemust tahetakse. Kunagi süstiti naha alla kollageeni, see oli jääv. Nüüd on süstid hüaluroonhappe baasil ja nende mõju on ajutine.
Ravikosmeetika salongides tehakse happekoorimist, mis värskendab ilmet, silub pindmisi kortse ja mahendab pigmendilaike. Kõik sellelaadne ehk siis lühemaajalise mõjuga protseduuridon omandanud suure kaalu.  

Kuidas te suhtute Botoxi süstimisse?
Saan rääkida ainult enda nimel, pretendeerimata absoluutsele tõele. Botox (botuliin) on neurotoksiin ehk närvimürk, kuigi väikeses kontsentratsioonis. Mina Botoxi-süste endale teha ei laseks ega tee neid ka teistele.   

Kui kaua aega võtab plastilisest lõikusest taastumine?
Paranemine on väga individuaalne, aga on selge, et organism vajab taastumiseks aega. Esimesed 10–12 päeva pärast lõikust võib nahk olla turses ja esineda verevalumeid. Täielik taastumine saabub 6–9 kuu möödudes, üldjuhul on lõpptulemust näha poole aasta pärast. Olen öelnud oma patsientidele, et kui tahate jõulude ajal ilus välja näha, tuleks teha lõikus jaanipäeval, ja vastupidi.  

Kas vahel juhtub ka nii, et inimene tuleb teie juurde oma sooviga üht või teist näoosa korrigeerida, aga te ei kiida tema mõtet heaks?
Mõni aeg tagasi tuli minu juurde üks kena noor naine, kes soovis oma kühmnina korrigeerida. Ma ütlesin talle: “Ei ole mõtet, see on teie näoplaanile nii sobiv.” Aga tema ei jätnud jonni, lasi ikkagi nina lõigata ja oli pärast õnnetu. Tema välimusest oli kadunud see omapära, mis tal varem oli.
Mis puutub korduvatesse lõikustesse, siis igal asjal on ikkagi piir. Iga lõikus toob kaasa uue armkoe, armkoes on verevarustus aga teatavasti piiratud. 
Teine asi on ülekorrigeerimine. Kudesid ei tohi liigselt pingutada, nii et pärast on nagu mask näol – vaatad inimesele otsa ja saad kohe aru, et ta on midagi teha lasknud. 50. aastates naise nahk ei ole enam nii elastne kui 20aastasel. Ja ootused ei tohiks olla liiga suured, kui nahk on juba lõtvunud.  

Kui vana on olnud teie kõige vanem patsient? 
Üks Rootsi eestlanna oli 78aastane, kui lasi teha näo ringlõikuse. See oli väga kihvt proua, ta elas talvel Hispaanias, suvel Rootsis. 
Eesti naised, kui nad on saanud 70aastaseks, on väga tagasihoidlikud, mõeldes, et ah, mis nüüd enam mina… Olen isegi küsinud mõne vanema proua käest, kas teda ei häiri, et silma peale langenud ülalaud piiravad juba vaatevälja. “Jah, aga ma olen juba vana ka,” on tavaline vastus. Kui inimene on üldiselt aktiivne ja heas toonuses, siis tasub ikka lõigata. Meie töös mingeid vanusepiire ei ole.   

Millised on plastilise lõikusega kaasnevad riskid?
Suitsetajatel on suuremad verejooksuriskid kui mittesuitsetajatel, sest suitsetamine muudab veresooned hapraks. Kui veri ei pääse kudedesse, tekib seal hapnikuvaegus. Suitsetajatel on ka paranemine seetõttu aeglasem. Proovin neid alati veenda sigarettidest loobuma või kas või suitsetamist vähendama.
Mõni inimene on väga kärsitu, tuleb vastuvõtule ja tahab kohe lõikust. Ma ütlen siis, et lõikuse aeg sõltub sellest, kui palju peab enne analüüse tegema. Näiteks nende puhul, kel on olnud südamelõikus ja kes võtavad verd vedeldavat preparaati, peab ravi jätkamise või katkestamise üle kardioloogiga nõu pidama. Vahel ei saa inimesed aru, et pärast lõikust vajab keha paranemist. Ei ole nii, et praegu teeme lõikuse ja õhtul olen valmis külla minema.   

Millist nõu annaksite professionaalina neile naistele, kes ei saa endale lubada kosmeetilisi hoolduskuure ja kalleid kreeme, lõikustest rääkimata? 
Ma ei arva, et peaks ostma kalleid näokreeme, vaid tooted peavad olema sobivad. Soovitan  apteegikosmeetikat. Naha epidermises kreemi mõju kuigi kaugele ei ulatu. Tähtsam on see, mida me sööme, toidus olevad toitained jõuavad koos vereringega kõikjale. Mõni aeg tagasi ütlesin ühele prouale, kes kulutas mitu tuhat krooni purgikese kaaviarikreemi peale, et mõttekam oleks olnud osta selle raha eest kaaviari ja see ära süüa – siis näeks ta kindlasti palju parem välja. Oi, ta oli seda kuuldes väga pettunud.
Naha eest hoolitsemisel on põhiline, et oleks tagatud niiskus. Ja nüüd, vastu suve, tuletan meelde päikesekaitsekreemi vajalikkust. Päike on nahale sama kahjulik kui suitsetamine: kuivatab ja kahjustab tohutult. Soovitan ka päikesekaitsekreemi osta apteegist, sest apteegikaubas ei ole värv- ega lõhnaaineid, mis võivad tekitada nahaärritusi.
Sünnimärkidele või armidele, mis vajavad päikesekaitset, tasuks peale tõmmata kaitsefiltriga vahapulka.  

Teie elukutse esindajatele vaadatakse hoolega näkku ja püütakse mõistatada, kas ja mida on doktor endale teha lasknud. Ma ei loodagi konkreetset vastust saada, aga küsin siiski: kui suur oma elukutse patrioot te olete, kas olete lasknud kolleegidel ka enese välimust kohendada? 
Mind on ülikoolis õpetatud selles vaimus, et arst ei räägi mitte kunagi iseendast. Arst on ebamaine, on väljaspool konteksti. Ebaprofessionaalne on näidata midagi enda peal, seda ei tehta mitte kunagi. Mäletan, kuidas anatoomia-histoloogia kateedri juhataja dr Arend seenior õpetas meid: arst näeb alati terve ja hea välja, riietub korrektselt ning on igatpidi eeskujuks oma patsientidele.   

Kuidas on masu mõjutanud teie tööd, kas patsiente on vähem kui paar-kolm aastat tagasi?
Praegu on järjekorrad pikad seal, kus ravitakse haigeid. Kui tuleb teha valikuid, on selge, et inimene jätab plastilise kirurgi juurde tulemata, pigem läheb juuksurisse või hambaarstile. Aga kui näiteks töökoht, kus peab hea välja nägema, ohtu satub, siis tullakse ikka.
Mul on üks ammune patsient, kes töötab müüjana ja käib aeg-ajalt üht-teist korrigeerimas. Ta ütleb, et kaupluse juhataja vahetab ta muidu noorema vastu välja, olgugi tal suured kogemused.