Kas kanda plätusid või mitte?

Mis on ühist jaapani samurail, Barack Obamal ja teie suvilanaabril? Jah, nad kõik on kandnud varbavahe-sandaale.

Need kahe rihmaga varbavahe-sandaalid on tõenäoliselt ainsad jalatsid, mis pole lasknud ennast tootearendusest segada. Tunneme neid samasugustena juba üle 6000 aasta. Nendega on käidud nii Idas kui Läänes, meie maailmajakku jõudsid need muistsest Egiptusest, kus neid valmistati esmalt puust ja papüürusest.

Kuna jalatsid olid garderoobi kõige väärtuslikumad esemed ning näitasid kandja sotsiaalset staatust, siis kandsid egiptlased neid vaid siseruumides. Reisimisel võeti need küll kaasa, kuid pandi jalga alles sihtkohta jõudmisel. Need ülimalt lihtsad jalanõud on tänaseks saavutanud ülemaailmse edu. Tegemist on kindlasti kõige demokraatlikuma jalatsiga – nendega töötatakse Jaapani riisipõllul, hängitakse Miami rannas ning patseeritakse Aafrika kõrbes. Hoolimata religioonist ja nahavärvist kanname kõik põhiolemuselt ühesuguseid varbavahe- sandaale.

Isegi Barack Obamal on varbavahe-sandaalid. Üle-eelmisel aastal Hawaii saartel puhkust veetes pani ta jalga musta värvi kummiplätud ning jäi sel õnnetul päeval ka piltnike kaamerate ette, tekitades sellega väikese moeskandaali. Kriitikud pidasid debatte, kas Ameerika presidendi paljad varbad on ikka sobiv vaatepilt või mitte. Igal juhul nägi ta plätudes õnnelik välja.

Küll saab aga paljad varbad alati andeks maailma kõige kuulsam plätukandja – Tiibeti vaimne juht dalai-laama. Keegi ei tee sellest probleemi, kui ta Valge Maja vastuvõtule vähem kui 10 dollarit maksvates Bata plätudes ilmub. Tema vanad jalavarjud lähevad enamasti muuseumidesse ning teenivad vitriinides seistes tunduvalt rohkem kui nad kunagi varem väärt on olnud.

Tavaliste lihtsurelike vanad „varbavahed” tekitavad aga keskkonnale üha suuremaid probleeme. Kuna tegemist on ühe odavama jalatsiga, siis kestavad need ka väga lühikest aega. Üha sagedamini on need tehtud polüuretaanist, mida saadakse toornaftast ning mida pole võimalik väikeste kogustena taaskasutada. Osaliselt on asutud seda probleemi ka lahendama, sest paljud tootjad pakuvad plätusid, mis on valmistatud auto sisekummidest, rehvidest või hoopiski jätkusuutlikest materjalidest nagu kanep, puuvill ja kookos.

Tervislikud on varbavahe-sandaalid ainult spordiklubi duširuumis ning ilmselt ei leidu maailmas ühtegi asjalikku ortopeedi, kes vastupidist julgeks väita. Arstide sõnul on plätu riskantne jalanõu – kandja võib end kergesti vigastada, saada infektsiooni või villid. Üha sagedasemad on juhtumid, kus varbavahe-jalatsite kandmine on põhjustanud nakatumise stafülokokk-bakteriga. Lisaks peab jalg tegema topelttööd, et kummitalda omal kohal hoida. Üks paljudest USA uurimustest väidab aga, et plätude pidev igapäevane kandmine muudab kandja kõnnakut – jalad pöörduvad sissepoole, et vähendada astumisel tekkivat plaksuvat heli.

Ortopeedide sõnul on plätudega tervislik jalutada randa ja tagasi, ehk maksimaalselt kaks tundi päevas. Meie siin oma napi suvega kannaks neid kas või kolm kuud jutti.

Stilist Anu Lensment ja Pariisis resideeruv moeajakirjanik Urmas Väljaots ütlevad kui ühest suust, et varbavahe-sandaalid on mõeldud vaid rannajalatsiks ja on ikka väga out, kui keegi nendega linnavahele ilmub. Urmase sõnul sammuvad moepealinlased juba õigel teel ning seal tunneb plätu järgi ära peamiselt turisti. Anu Lensment ei kõnni nendega isegi mitte randa. „Mul on isiklik probleem selle tundega, et miski on varba vahel ja ma pole selliseid plätusid kunagi kandnud ega ilmselt ei hakka kandma ka,“ tunnistab ta.

Hoolimata teaduse, tehnika või moe arengust on varbavahesandaalide välimus jäänud põhimõtteliselt samaks, muutunud on vaid materjalid. Viimased paarkümmend aastat on siiski toonud muutusi. Julge uuendusega alustas 1990. aastatel Ameerika jalatsiäri Sigerson Morrison, kui hakkas tootma esimesi kontsaga plätusid. Need olid tunduvalt kallimad kui tavalised (makstes kohati 10 korda rohkem kui traditsioonilised) ning ka ebamugavamad, mistõttu nende menu jäi lühikeseks. Seejärel hakati plätudele erinevaid kaunistusi lisama – lilli ning kivikesi. Ka hindade osas on viimased aastakümned olnud kõige revolutsioonilisemad. Kuna varbavahe-sandaalide head müügitulemused pole märkamatuks jäänud ka kallite kaubamärkide turundustubades,võime kasvõi Viru Keskusest osta neid juba hinnaga 150 eurot.