Aigar Säde: kasumitaotlus ajab kiilakaks
Kosmosepsühholoog Aigar Säde lahkab oma kolumnis inimese sisemise ja välimise tasakaalu üle.
Enamik inimesi arvab, et jõukus tuleb läbi saamise. Tegelikult tuleb jõukus läbi andmise.
Saamahimu keerab kõik arusaamad tagurpidi ehk pea peale. Näiteks on see sünnitanud sellise asja nagu patendimajanduse.
Täna on patenteeritud kolossaalsel hulgal leiutisi, mis vedelevad riiulitel ja mida pole kasutusele võetud. Näiteks peaks sisepõlemismootor olema juba 60 aastat ajalugu aga ometi tossame me oma autodega ja mürgitame enda sissehingatavat õhku. Tesla seadmed, mis väljutavad tuhandeid kordi rohkem energiat kui sinna sisse anda, pole meedia poolt kajastatud. Samuti ei õpetata selliseid asju koolides.
Energia jäävuse seadus, mis eeldab suletud süsteemide olemasolu, on vale seetõttu, et suletud süsteeme pole olemas. Valede teooriate pähetuupimine koolis viib selleni, et enamus, jäädes seda uskuma, ei tule selle pealegi, et asi võib ka teistmoodi olla.
Need teadlased, kes on avastanud, et energia jäävuse seadus ei kehti – nende avastusi Suur Meedia ei kajasta. Kuna rahvas usub suuri pealkirju suurtes väljaannetes, siis on meediamagnaatidel lihtne üldsust valejäreldusteni juhtida.
Kui Tesla oma avastused tegi, topiti need kiiresti kalevi alla ning vastukaaluks loodi rahva jaoks selline suurkuju nagu Einstein, kes tegelikult ei olnud teadlane vaid kõrgel kohal olev vabamüürlane.
Tesla teooriaid hakati salaja kasutama sõjatööstuse arendamiseks, rahvas ja teadlased aga istutati Einsteini teooriate otsa, et nad mingil juhul tõde ei taipaks. Neid teadlasi, kes tõde taipasid, tapeti või ähvardati ja seda tehakse siiamaani. Need isikud, kes ei ole teadlased ja tõde teavad, üldsus nagunii tõsiselt ei võta, kuna mass usub meedia tekitatud mulli teaduse tõestatusest. Siit tuleneb juba enamuse lihtne järeldus, et ainult paljude aunimetuste ja kraadidega teadlased teavad tõde. Samas on võimalik neid kraade ja aunimetusi süsteemi poolt jagada, süsteemile kasulikku teadlast premeerida ning kõikides suurtes meediaväljaannetes üllitada.
Siin toimib suurepäraselt inimese psüühika tampimine, kus palju kordi ja kauaesitletud suur vale paistab tõenäosem kui üks kord läbilipsanud tõde. Asi on ka selles, et tõde ei ole võimalik müüa aga kõige suurem vale toob sisse hiigelkasumeid. Vähemalt nii arvatakse.
Kasum ja kahjum on ühe terviku vastaspoolused. Mida suuremaks kasvab kasum, seda suuremaks peab kasvama kahjum. Teatavasti sööb kahjude likvideerimine ära kogu kasumi. Siin tuleb enda käest küsida, miks me siis üldse peame kasumiteenimisega ametis olema ja oma aega sellele raiskama. Miks ei võiks me kohe siin ja praegu õnnelikud olla? Siit saab tuletada ka väga lihtsa valemi: toodang võrdub tootmisele kulutatud aeg ja vahendid miinus kasumitaotlusele kulutatud aeg ja vahendid.
Kasumitaotlus sunnib valetama. Inimene, kes on teisele valetanud, peab iga kord temaga kohtudes oma pilgu ära pöörama ja pidevalt kontrollima, et tema vale välja ei tuleks. Silmade kaudu saadakse teise inimese hingemaailmast süvainfot, mis aga valelikul inimesel saamata jääb ja selle võrra on ta teistest vaesem. Aval pilk asendub kavala pilguga. Ei tulda selle peale, et suhte vahele asetatud valede barjäär jätab meid ilma kõige tähtsamast – teise inimese armastusest. Siin tekibki valearusaam, et armastust on vähe. Samuti ei tulda selle peale, et varjamiseks ja valede väljamõtlemiseks kulub palju aega ja energiat, mis muudab saadud kasumi mõttetuks. Üks vale tõmbab teist ligi. Lõpuks mattutakse omaenese valede kuhja alla ja arvatakse, et elu on ebaõiglane.
Suvalise varjamisega isoleeritakse end tervikust, mis annab kindlasti tunda inimese tervisehädadena. On ju tervis oskus olla kõigega üks tervik. Valelik inimene on kindlasti haige inimene ja ta peab teenitud kasumi loovutama narkootikumidele, lõbustustele, meelelahutustele, alkoholile, ravimitele jne. Ta peab niikaua kannatama, kuni taipab lõpuks enda sisse vaadata ja teiste süüdistamise asemel vigu enda seest otsima hakata.
Inimese aju on arvuti, mis kasutab erinevaid programme. Näiteks on saamahimu programmile omane küsimus: kuidas saada. Selleks, et aju oleks tasakaalus, peaks olema ka selline programm, mis küsiks: kuidas anda. Inimene peaks ise nende kahe programmi keskel olema, siis ei teki tal peavalusid. Inimese võimuses on programme alla laadida ja neist vabaneda. Näiteks saamise programm tassib kõike juurde, tekitades suuri ja väikeseid hunnikuid nii enda sisse kui enda ümber. Suvaline liigne hunnik inimese sees näitab end haigusena.
Vaatleme näiteks kaalujälgijaid. Nende programm on see, et jälgitakse välist kaalu. Sisemist kaalu ehk hinge tasakaalu ei jälgita, sest pole selle peale tuldudki. Saamise programm ilma andmise programmita kasvatab keha paksuks. Küsimus kuidas kilodest lahti saada tuleks asendada küsimusega kuidas kilod endast lahti anda.
See, mida inimene eitab, sellest ta ka ilma jääb. Inimese keha sisaldab kõike ja on teatud tasandilt vaadeldes kosmose tervikmudel. Näiteks on juuksed antennid, millega võetakse vastu infot ideede väljast. Inimest läbib keskne energiakanal, mille ülemine väljund füüsilisel tasandil on pealae tagaosas olev juuste pööris. Kui inimene on iseenda loomingukanalis sees, naudib ta oma tegevust ja tema pöörisel olevate juustega on kõik korras. Kui inimene sisestab endale programmi, et tema looming ei kõlba, sest see ei too kellelegi kasu, väljub ta ise oma loomekanalist ja jääb seetõttu ilma loominguenergiast ehk vaimsest toidust. Tema rakud ei saa ennast taasluua, sest energiat loomiseks on vähe või polegi. Tulemuseks on pöörise juustest ilmajäämine. Peale selle ei saa ta enam kätte ka ideid, sest pole antenne, millega neid vastu võtta. Kui inimene teeb otsuse, et ta hakkab jälle tegelema nende asjadega, mis talle hingelist rahuldust pakuvad ja teda ei huvita, kas see tegevus on teiste poolt kinni makstud või mitte, hakkavad tema juuksed uuesti kasvama ja kiilaspäisus taandub.
Kõiges kasumi tagaajamine jätab inimese kõikidest juustest ilma. Selline inimene on demagoog, kes üritab kõiki ümber sõrme keerata, olles samas hingeliselt vägagi katki ehk tasakaalust väljas. Kuna silmad on hinge peegel, siis peavad demagoogi silmad olema looritatud uduga, et keegi tema hingesaladusi ei näeks. Füüsiliselt muutubki tema nägemine uduseks, sest oma sees ta seda ju tahtis. Appi tuleb võtta prillid. Seega saab väita, et demagoogia suurus on otseses seoses juusteta laigu suurusega ja prillide tugevusega.
