ANNE & STIILI KAANELUGU | Siiri Sisask: on tarvis avaldada meelt asjade puhul, mis selgelt inimväärikust solvavad. Vait olemine tähendaks argpükslikkust

Purustav kirg ja seismine serva peal – laulja ja muusik Siiri Sisask (49) on neid kogenud. “Kuid tänu keerulistele momentidele olen pidanud endaga vaeva nägema,” tõdeb ta. “Praegu tõesti naudin elu, olles teovõimeline ja vilgas.”

Uksed on lahti. Keskpäevane leitsak hoiab kõike oma katkematus embuses, mis suve lõpu poole muutunud juba lämmatavaks haardeks. Ei hingelistki. Äkki ilmub, tõesti ilmub kusagilt siidjas rohelises särkkleidis Siiri.

“Mul tulid pisarad silma, kui su raamatut lugesin,” pahvatab ajakirjanik peaaegu et tervituse asemel. See oli Siiri ja tema armsa vanaema Elleni kattuvatest elumustritest rääkiv “Hästijätt”, mis tundeliseks muutis. Siiri käitub olukorras täiuslikult. Valab klaasi vett, läbisegi punaste sõstarde ja piparmündilehtedega. Tõstab kaussidesse kõrvitsasuppi.

“Lähme vaatame õues ringi,” ütleb ta, ning aitab ettevaatlikult välja ka vastu aknaklaasi pekselnud liblika.

Iseseisva naise paik

Raplamaal Sulu talus on Siiri elanud 15 aastat. Siin metsikult tööd rahminud, saja-aastaseid seinu ja põrandaid lahti kiskunud, traatharjadega kraapinud, tolmu köhinud. Tiirul ümber maja jäävad tee peale võimsad maakivist hooned. Üle meetrised ürdivarred. Südamekujuliselt lahknenud tüvega õunapuu. Pisikesed tumerohelised kõrvitsad, mässulised nii väljanägemise kui ka nime poolest – sort “Zappallito”. Siiri poja Josti (28) ehitatud kasvuhoone. Mustad sõstrad, vanad ja rasked nagu püssikuulid. Kodus teab Siiri täpselt, millises riiulis asub talle parasjagu oluline raamat, võib võtta selle pimesi. Tema sõrme­jälgi kannavad lihvitud kardinapuud, korda seatud vana mööbel, tikitud lapitekid, budistlikud joonistused.

“See paik näitab mulle mu enda vägevust. Tunnen siin, et olen tõeliselt iseseisev,” nendib ta. “Pehmema elu puhul võinuks minust kujuneda ronitaim, kellele kogu aeg vaja tuge alla panna. Mina aga tõusen ja teen kõiki töid, kui need ka pole naisterahva pärusmaa. Pean vististi veidi hull olema, et isegi 12 tundi järjest tegutsedes ära ei väsi. Ei teagi, kustkohast mu meeletu võhm tuleb? Parasjagu on see muidugi enese tagantsund, nii et väsimus ei tule mõttessegi. Armastan ilu, selle nimel tegutsen.”