Eesti – küüsokraatia par excellence
Olgem ausad: siin olev tekst põhineb eelarvamusel (isegi kui ma eelistan seda nimetada „klišeeks“). Ja samamoodi on eelarvamusest ajendatud ka see, et Naistemaailm mind selle kolumni autoriks kutsus – küllap toimetajad ootavad, et hakkan Eesti na
Ma loodan ainult, et nad minu naiselikku külge ei alahinnanud. Aga selline on elu. Me kõik elame eelarvamustes ja mul on väga hea meel, et mulle on nüüd ajutiselt Eesti tüdrukute sõbralikuks õrritamiseks lava usaldatud.
Nii valisingi ka oma esimeseks teemaks kohaliku küünefenomeni: pean tunnistama, et see oli kõige uskumatum asi, mida ma Tallinnasse maabudes kohe esimesel päeval tähele panin. Ja fakt on, et nüüd, kui ma olen Eestis neli aastat elanud, on mul väga lihtne kohalikud tüdrukud nende küünte järgi kategooriatesse liigitada.
Kuna Eesti on maailma olulisemaid küünelaboreid, eristub siin väga selgelt neli erinevat tüüpi inimesi:
1) tüdrukud, kes investeerivad kolmandiku oma palgast geelküüntesse,
2) tüdrukud, kes viilivad-poleerivad-lakivad kodus,
3) tüdrukud, kes ei tee üldse maniküüri,
4) tüdrukud, kes oma küüsi närivad.
Nii ja nüüd on aeg analüüsida neisse tüüpidesse kuuluvate tüdrukute psühholoogilisi jooni. See on subjektiivne, muidugi on, aga ma luban olla võimalikult aus.
1) Seda tüüpi naised panevad mind tõsiselt muretsema. Mehed elavad totras vasturääkivuses: me fantaseerime selliste pikkade värvitud geelküünte pornograafilisest poolest. Mida pikemad, seda parem? Mitte tingimata: ma kahtlen tõesti siiralt, et sellised tüdrukud oma kalleid küüsi seksuaalakti ajal mehe selja peal üldse kasutadagi julgevad (võin kihla vedada, et nad kardavad neid ära murda). Eks meil kõigil ole omad labased assotsiatsioonid ja üks minu omadest on näiteks see, et niikaua, kui mul pole istumise all Porche Cayenne´i ja jalas Armani teksaseid, pole ma nende tüdrukute silmis midagi väärt. Ah jah, ja et ma olen kirjanik, imestan alati, kuidas nad küll klaviatuuril trükkimisega hakkama saavad. Ühesõnaga, need tüdrukud on läikivate musklimeeste naissoost homoloogid.
2) Minu lemmikud. Milleks salata? Hoolitsetud küüned tõstavad naise seksapiili esile ja mind näiteks võib nende vaatamine isegi natuke erutada, kuigi paljudel tüdrukutel on laki värvi suhtes kehv maitse. Hõbedase või vase helk ei ole minu silmis pluss, vaid tuletab pigem meelde sovetiaja „vanaema“-stiili. Selles osas on meestega väga lihtne: kümme tumepunast küünt on just täiuslik tasakaal. Aga ka läbipaistev küünelakk peegeldab head maitset: kõik on õigesti, aga ega seda ei pea siis kõva häälega karjuma. Veetlev.
3) Tõsi ta on, et seda masti tüdrukud on tavaliselt kõige tugevamad isiksused. Nad on praktilise meele ja piisavalt postmodernistliku suhtumisega, kuigi vahel unustavad nad mehe psüühika kõige elementaarsemad alused. Liiga kaugel tulevikus ei ole ka hea elada: mehed on mehed ja meile meeldib vastassugupoole ilu vaadata (näiteks kõrgeid kontsi). Sellised tüdrukud on valinud, et nemad ennast süsteemi ohvriks ei too. Hea küll, aga siis peavad nad arvestama ka sellega, et alfa isase poolehoiust on nad enamasti ilma. Pean siin välja tooma veel kaks alatüüpi: ultrapragmaatilised tüdrukud, kes hoiavad oma küüned ka lesbidele lubatud piires lühikesed, ja teiseks need, kes eelistavad viilimata (ja vahel ebasümmeetrilisi) pikki küüsi.
4) Mina ei ole see inimene, kel oleks õigust neile – balti neiude seas vähearvukat liiki – tüdrukutele midagi ette heita. Mul on endal ka see paha komme oma vasaku käe pöidlaküünt jäsida, kui ma mingit teksti kirjutades parasjagu väga pinges olen. Aga igal juhul sellises küüsokraatias, nagu Eesti, on näritud küüned küll selge märk sellest, et miski on nende inimeste elus korrast ära. Loodetavasti on nad oma „puude“ korvamiseks siis vähemalt varbaküüntelegi natuke lakki tõmmanud.
Uhh... Huvitav, praegu neid ridu kirjutades hakkasin siin mõtlema, et mingil määral võib ju see, et endistes kommunistlikes riikides nii palju geelküüsi on liikvel, olla kavalasti välja töötatud viis midagi peita... Äärmusest äärmusesse? Kas geelküüned peidavad enda all näritud küüneotsi, samamoodi nagu silikoonrinnad väikest rinnapartiid? Kas võib oletada, et geelküüned on järjekordne ilmne märk inimeste sotsiaalsest ja isiklikust ärevusest?
Liiga palju küsimusi võib-olla. Aga ma ei kaota lootust, et ühel päeval jõuab minuni mõni vihje, mis mul seda küüsokraatia-saladust lahendada aitab.
João Lopes Marques on romaani "Mees, kes tahtis olla Lindbergh" autor. Temast lähemalt loe SIIT!
