Eestlannad on nähtavasti maailma parimad koduperenaised

Lubadust murdes jääb alati imelik tunne. Ja ma olin endale lubanud, et nii isiklikel teemadel ma ei kirjuta. Nagunii arvavad juba paljud, et minu suhtumine eestlastesse on üleolev. See on valearusaam, midagi sellist pole ma kindlasti kavatsenud. Aga tu

Valmis? Siis asja kallale: mina arvan, et eesti naised on nähtavasti parimad koduperenaised maailmas.
 
Kohe selgitan. Olen pärit tüüpilisest Portugali linnastunud perest. 70.-80ndatel oli Lissaboni keskklassi peredel kombeks endale külast noored neiud palgata, kes siis neile süüa tegid ja nende võsukesi kasvatasid. Näiteks mind. Nad elasid meie juures kodus nagu pereliikmed. Kokkuvõttes olid nad midagi lapsehoidja ja adopteeritud vanema õe ja asendusema hübriidi sarnast.
 
Võib-olla sellepärast polegi muna praadimine mu ema ja õe jaoks just kõige lihtsam ülesanne. Hm... Arvatavasti olen ma neist kokanduses tugevam.
Ja sellepärast ongi mulle üllatav, mida ma siin Eestis näinud olen. Absoluutselt kõik tüdrukud, keda ma siin paremini tunnen, on kodutöödes ülimalt osavaks osutunud. Kui paljud palkaksid endale nende asemele koduabilise? Siinsetele naistele meeldib oma kätega midagi ära teha. Heeringasuupistetest ja hommikukamast jalamassaažini (mitte kõik paraku) ja sisekujunduseni. Eesti naised tõestavad, et Balti  traditsioonis on mehi koheldud kui väikeseid kuningaid. Kui kodu peremehi. 
 
Julgen isegi öelda, et eesti naine on Euroopale sama, mis Jaapanile geiša.
 
Ma ei mõtle sellenimelist šokolaadi. Aga iga kord, kui ma eesti keeles kedagi tänan, on mul tunne, nagu ma oleks Tokyos, Shanghais, Bangkokis või Kuala Lumpuris, sest tahtmatult kisuvad mu peopesad üksteise suunas kokku ning, kummardudes kergelt ettepoole, hääldan ma nii aspireeritult, kui oskan: „Aitäh!“.
 
Kahtlemata on keskmise eesti naise juures mingit aasialikku hõngu. Võib-olla tuleb see sellest, et eestlased ei ole tüüpilised europiidid... Miks küll eestlasi üldse indoeurooplasteks peetakse, kui selle rahva juured on Uuralites ja Siberi steppides?
 
Võidakse ju sama ka Soome naiste kohta väita, aga mulle tundub, et nemad on juba liiga kaua Skandinaavia viikingite pärandit kandnud. Lisaks oma kodanlikule jõukusele, muidugi. Eestlased pidid aga seevastu esiteks baltisaksa valitsejatega hakkama saama ja hiljem Nõukogude Liitu ja selle liigagi eesrindlikke ideid taluma. Selleks, et vastu pidada, säilitasid naised maainimestele omased maneerid.
 
Et oma identiteeti alal hoida, oli ju vaja Stalini suurele industrialiseerimisarmastusele vastu pidada.
 
Eelmisel nädalal tuli lõpuks ka kauaoodatud tõend. Mis läheb minu isiklikest kogemustest veel kaugemale. Ka Jordi ja kindlasti Bryani omadest. Jean-Pierre võttis ennast kokku ja tunnistas meile: „Kujutage ette, Triin ei lase mul kodus mitte midagi teha... Vahel ma tahan meile süüa teha, aga talle ei meeldi...“
 
„Miks?“ olin enesestmõistetavalt üllatunud. Jean-Pierre vaatas ringi ja jätkas: „Ta käskis mul... Ta ütles mulle, et ma puhaku parem... „Me oleme kodus. Lase mul nüüd naine olla!“.“
 
Ei, see ei ole provokatsioon. Eesti naised on vahest üldse Euroopa kõige naiselikumad naised. See, mis teistes riikides tõstaks tüli, sobitub siin vabalt soorollimustrisse. Eesti naised teavad täpselt, kuidas mehele kodus meele järele olla ja baaris seksikaks jääda. Ka tunduvad nad olevat head emad, kuigi see on miski, mida ma pean veel järele proovima. Kusjuures, mida varem, seda parem.
 
Muidugi ongi see kokku üks põhilistest põhjustest, miks paljud välismaa mehed siia tulevad. Ja jäävad. Cherchez la femme? Bien sûr! („Otsige süüdlast naiste seast? Otseloomulikult!“- tlk.) Kõige imetlusväärsem omadus eesti naiste juures ei ole – vabandage väga – nende ilu. Ei, sest ilu on küllaltki kultuuriline. Subjektiivne. Aga faktid jäävad faktideks: kõige ilusam on eesti naiste juures nende peaaegu ületamatu elegants, milles sulanduvad sulnidus ja sihikindlus, traditsionaalne ja modernne, emantsipatsioon ja paindlikkus.
 
Kahjuks maksavad naised selle kultuurilise ainulaadsuse eest ikka veel kõrget hinda. Euroopa – ja arvatavasti kogu maailma – parimateks koduperenaisteks olemisel võib olla soovimatuid tagajärgi. Möönan, et me, mehed, peaks neile sagedamini abi pakkuma. Nagu kinnitab ka kolmanda maailma kaliibri meeste ja naiste palga erinevus, on Eesti ühiskond üks seksistlikumaid Euroopas: küüned on endiselt liiga pikad, tšikinduskultuur õitseb, feministlikke liikumisi peaaegu ei eksisteeri, naisi on poliitikas vaid mõni üksik jne.
 
Et mis siis kehvasti on? Meie tänapäeva turbomaailmas on võimalik halbu asju kiiremini parandada. Ühiskonnad on dünaamilised ja see ei ole tingimata just õnnetus... Lootkem vaid, et ka Triinu tütar tulevikus muna oskab praadida.
 
*João Lopes Marques on raamatu "Minu ilus eksiil Eestis" autor .