Ei mingit parsile peitumist ega meeste selja taga hiilimist! Need kolm Eesti naist tegid ajalugu


Ei mingit parsile peitumist ega meeste selja taga hiilimist! Need kolm Eesti naist tegid ajalugu
Mees, kelle käes on trumbidteatrisEstonia. H. Lehmus - Juhan Tõnopa, Ellen - Erna Villmer.Erakogu

Kas siis selle maa naine ei võigi võidelda, võita, tegutseda ja saavutada, et taevani tõustes üles igavikku omale otsida – kui väänata tuntud luulesõnu. Võib, ja kuidas veel, hoolimata 1920ndate Eesti ühiskonna tihti hukkamõistvatest pilkudest!

Nimekaid naisi on Eestis olnud palju. Meenutame silmapaistvaid daame, kes oma tegevusega kodumaa ajalukku sügava jälje jätnud. Ei mingit parsile peitumist ega meeste selja taga hiilimist! Iseasi, kas neid alati mõisteti ja neist hiljem ajalootundides räägiti...

Eesti Jeanne d’Arc – Alma Ostra-Oinas (1886–1960)
Räägiti, et noorel Almal olid nii suured ja hingestatud silmad, mis alati, kui neiule midagi krõbedamat öeldi, vett jooksma hakkasid. Samas oli ta võimeline pidama sedavõrd innustavaid kõnesid, et mehed olnud valmis hangud-kirkad nurka viskama ning barrikaadidele tormama. Alma Ostra-Oinas oli naisõiguslane, kes tundis end poliitiliste skandaalide keerises kui kala vees. Tema mõjust räägib fakt, et 1907. aastal nimetati vähemlaste poolehoidjaid tema järgi “Alma meesteks”.
Alma Rosalie Ostra sündis Tartumaal ja käis koolis Tartus, kus üleannetu meel teda juba nooruses pahandustesse lükkas. Möödunud sajandi algul, mil Alma Tartu Puškini tütarlastegümnaasiumis õppis, valitsesid Euroopas sotsialistlikud meeleolud ja ega Tartu ärksad koolinooredki sellest mõjutamata jäänud – gümnaasiumipreilid pidasid salakoosolekuid ja andsid välja käsikirjalist õpilaslehte “Koit”.

Alma Ostra-Oinas Erakogu
Seotud lood:


Postimehe (mees)ajakirjanikes tekitas see aga kahtlusi tütarlaste moraali osas. Seda enam, et neiud lõikasid juuksed lühikeseks ja hiilisid pükstes vaid meestele lubatud koosolekutele. Jaan Tõnisson avaldas artikliseeria “Vaba armastus”, kus neidudele pandi süüks igasugu patte. Sellest arenes nn pruunseelikute afäär (Puškini kooli neidude pruuni koolivormi järgi) ning kogu loo tulemusena visati Alma koolist välja.

Loe veel

Seejärel töötas Venemaa Sotsiaal-Demokraatlikusse Töölisparteisse kuuluv neiu Riia lendlehtede trükikojas, mistõttu saadeti tsaarivõimu poolt 1905. aastal Siberisse asumisele. Elu Tobolski kubermangus oli Alma sõnul imeodav ja kerge, veel lihtsam aga oli sealt tänu preililikule välimusele plehku pista!

Vene revolutsioon muutus bolševistlikuks ja Alma pettus selles. Tema nimi oli määritud ja elada tuli kümnete valepasside all. “Puhastuseks” tegi ta abieluettepaneku tuntud kommunistile Jaan Anveltile, kes ka nõustus. Väidetakse, et see oli kõigest abielu paberil, kuigi kuuldus ka vihjeid, et Anvelt polnud Alma ilu ja hingestatuse suhtes sugugi ükskõikne. Alma Ostra-Anvelt võttis uuesti koolitee ette. Esmalt õppis ta Peterburis matemaatikat ja filosoofiat, hiljem Tartus arstiteadust ja juurat. Anveltite fiktiivne abielu lahutati.

1914 abiellus Alma sotsiaaldemokraat Aleksander Oinasega, tulevase Eesti Vabariigi riigikontrolöriga (kes oli erinevatel aegadel ka siseminister, rahandus- ning kaubandus-tööstusminister ja teedeminister). Neil oli kolm tütart. Alma aga ei kavatsenudki tuure maha tõmmata, isegi kui ta sõjavastase kihutuskõne eest uuesti arreteeriti. Ta oli esimene eesti naine, kel oli poliitilisel areenil nii kõrge positsioon: Alma oli Eesti Ajutise Maanõukogu, Asutava Kogu ja Riigikogu liige.
Asutava Kogu perioodi jäi ka nn oinaadi-skandaal, mis maksis Aleksander Oinasele ministrikoha. Nimelt süüdistati paari salajaste läbirääkimiste pidamises riigivaenlase, enamlase Viktor Kingissepaga ning tema varjamises. Ülekuulamistel väitis Alma, et Kingissepp (toona Eesti tagaotsituim mees) käis nende kodus vaid nende äraolekul teed joomas, kuna teenija lasi ta rumalast peast tuppa.

Sellest skandaalist ei lasknud Alma end häirida, vaid jätkas oma valjuhäälset tegevust. Tema peamine relv oli silmapaistev oraatorivõime, mille üle följetonistid mõnuga ilkusid, seades kahtluse alla Aleksandri mehelikkuse – et ei suuda moori vaigistada. Almat kui töötavat naist süüdistati ka tööpuuduse tekitamises. Ühel hetkel läks sotsidel jalgealune palavaks ja nad otsustasid Alma oma maine nimel ohverdada. Tegus daam töötas edasi advokaadiabina.

Kõik see oli määratud lõppema nõukogude võimu tulekuga. Aleksander hukkus Venemaale küüditatuna 1942. aastal. Alma arreteeriti mitmeid kordi nii kommunistide kui ka natside poolt, ning saadeti 1944. aastal asumisele. Ta on maetud Komimaale.

Kurva muusa puudutusega Erna Villmer (1889–1965)
Kirjanik Aino Kallas on näitlejanna Erna Villmerit kirjeldanud nii: “Muruhaldjate hõimu, kuukiir kulmudel, udusulgkerge. Kõik oli temas miniatuurne, ehkki ta sageli näitelaval, laiad krinoliinkleidid üll, mõjus pikemana kui oli. Pisikesed haprad lapsekäed ja -jalad, piht kui rohukõrs, aga käsivarred ja kael täidlaseks treitud.”

Erna elas üle üsna raske lapsepõlve – isa suri ja ema läks Peterburi paremat teenistust otsima, laps jäi vanaema kasvatada. Erna kaasaegsed on kirjutanud, et tema loomuses puudus rõõm. Muusa leidis neiu üsna varases eas. Kord tuli tal kooli saksa keele tunnis lugeda luuletust. Miski tema esituses pälvis kogu klassi imetluse ja õpetaja kiituse. Kodus aga hurjutati, et näitleja peab olema ilusa näo ja kujuga. Eesti soost neide aga toona ilusaks ei hinnatud ning näitleja kutset peeti lausa kõlblusetuks.

Erna Villmer Arhiiv


Teater oli toona põnev just idasuunal. 17aastane Erna võttis julguse rindu ning läks end harima Moskvasse ja Piiterisse suure teatriuuendaja Konstantin Stanislavski õpilaste juurde. Teatrihariduse omandamine oli toona haruldane, sest enamik näitlejaid õppis töö käigus.

Tagasitulek koju ei kujunenud noorele talendile algul kuigi edukaks. Erna oli liiga teistsugune, liiga haritud teatris, kus etendati üksteist jäljendades ülespuhutud komöödiaid. Tasapisi hakkas ta aga leidma rolle, saades oma hingestatud esinemisega absoluutseks tõmbenumbriks.

Õnnevõimalus avanes naisel 1912. aastal, mil ta tutvus endast 16 aastat vanema doktor Juhan Luigaga, kes oli ka kirjanik ja poliitik ning igati ihaldatud partii. Nad abiellusid. Paraku kiskus peatselt alanud Esimene maailmasõda nad lahku, sest Juhan määrati tööle Helsingisse. Erna jäi Tallinna, kus sõjast ja olmemuredest räsitud inimesed nõudsid lavale vaid kerglasi tükke. Et üksiolekust ja rollidepuudusest tekkinud kurvastust ravida, asus Erna lavastama.

Sõjajärgsed Eesti Vabariigi algusaastad olid Villmeri kõrgperiood. Endiste noorte tütarlaste ja õrnade neidude rollide kõrvale tulid sügavad, dramaatilised naised, aga ka kokotid ning suurilmadaamid. Kuulujutuveskites keerles aga tema afäär noore näitleja ja lavastaja Ants Lauteriga.

Estonia teatri näitleja Erna Villmer Margarita Cavallini osas E. Sheldoni näidendis Romaan Arhiiv


Erna, nagu kõik teisedki kaasaegsed, oli Lauterist lausa pimestatud. “Kui ütelda piltlikult – Lauter oli veepealne aurik, mina allveelaev. Iga mu sõna või tunne-mõte leidis temas õige vastukaja,” õhkas Erna hiljem oma memuaarides. Naise sõnul oli tema ühendus abikaasaga vaimne, toetust otsiv, ning ta tundis, et mees näeb temas eeskätt erootikaobjekti. Seevastu Lauteriga olid nad võrdsed partnerid nii laval kui ka – üsna varsti – lava taga. 1923. aastal sõitis Villmer koos Lauteriga Euroopasse ja algas kolm aastat kestnud lahutusprotsess Luigast.

Juhan Luiga suri 1927. Saatuse poolt vabastatuna abiellus Villmer juba järgmisel aastal Lauteriga. Koos käidi end täiendamas, avastati maailma ja vallutati lavalaudu.
1937. aasta lõpul haigestus näitlejanna raskelt ja oli sunnitud teatritöö katkestama. Haiguse arenedes süvenes tal halvatus. Peagi vajas Erna ratastooli, hooldajat ning tema jutust oli raske aru saada. Ta häbenes oma seisundit, varjas end kõigi eest ja otsis abi usust.
1949. aasta lahutas Lauter Villmerist, et abielluda viimasest mitukümmend aastat noorema neiuga. Siiski jäi eksabikaasa Villmerile elu lõpuni armsaks. Naise hingesuurust näitab seegi, et oma kirjades Lauterile tervitab ta alati ka viimase uut naist. Erna Villmer suri 1965. aastal.

Balli asemel klassiruumi: Elfriede Lender (1882–1974)

Lisaks Westholmi ja Treffneri koolidele oli omal ajal kuulus asutajanimeline õppeasutus ka Lenderi gümnaasium. Selle asutas kõigest 25aastane linnapea proua ajal, mil iga normaalne kõrgseltskonda jõudnud naine oleks valinud banketisaali, mitte kriidise ja tindiplekise klassiruumi. Mis andis sellele noorele naisele julguse astuda tollases ühiskonnas ennekuulmatu sammu? Kas oli see sama jonn, mis utsitas Elfriede vanemaid talle head haridust andma, või trots luhtunud unistuse pärast, mis sundis naist tegema kõike, et tulevaste põlvkondade neidudel oleks kergem?

Juba Elfriede oskustöölistest vanemad olid edasipüüdlikud, soovides Tallinna-tulekuga oma elujärge parandada. Elfriede lõpetas 18aastasena Tallinnas venekeelse tütarlaste gümnaasiumi, mille läbis vaid 15 neiut, kelle hulgas tema oli ainus eestlane. Elfriede unistas arstiametist, kuid teadis, et see on ebareaalne soov: Tartu Ülikooli naisi ei võetud, seega tulnuks minna Saksamaale või Šveitsi. Toona oligi haritud tütarlastel kaks võimalust – kas abielluda või hakata ise õpetajaks või guvernandiks. Kuna Maarjamaa pinnale viimaseid palju ei mahtunud, läksid mitmed haritud Eesti neiud Piiterisse kõrgseltskonna lapsi kantseldama.

Kui Elfriede veel koolis käis, tutvus ta endast kuus aastat vanema inseneri Voldemar Lenderiga. Noormees andis talle eratunde, kuna neiu ema muretses, et tütar ikka piisavalt matemaatikat oskaks. 1904. aastal noored abiellusid.

Tolleaegne Tallinn oli kiiresti arenev linn, kuhu voolas igal aastal paremat elujärge lootvat maarahvast. Ühtlasi kasvas eestlaste kultuuritegevus ja julgus sedamööda, kuidas võim sakslastelt kohalike kätte libises. Üsna pea sai Voldemarist Tallinna esimene eestlasest linnapea. Vahepeal algkooliõpetajana töötanud Elfriede pidi oma tööst loobuma, sest seadus keelas abielunaisel riigikoolis töötada.

Elfriede Lender Erakogu


Et ta aga õpetamisest üle ega ümber ei saanud, hakkas proua Lender kahe väikese lapse kõrvalt oma kooli looma. Ruumid vastse tütarlaste eragümnaasiumi jaoks kohandati ühest Karja tänava elukorterist, mööbel muretseti järelmaksuga ja osaliselt võlgu. Kuigi algul suhtuti kooli umbusuga, oskas Elfriede organiseerida õppetööd nii hästi, et õpilaste arv kasvas. Koolis alustas tööd kaks ettevalmistusklassi ja gümnaasiumiklassid, milles oli kokku 81 tüdrukut. 1917 õppis koolis juba 461 tütarlast.

Lenderi kool töötas pikka aega Toompeal, seejärel Maakri tänaval. Proua juhataja unistas aga täiesti omast, kaasaaja nõuetele vastavast koolimajast. Kui peeti kooli 20. aastapäeva, tõstatasid lastevanemad mõtte moodustada ehitusühing. Kaheksa aasta pärast (1935) valmis linna poolt antud krundile Kreutzwaldi tänaval arhitekt Herbert Johansoni projekti järgi ehitatud uus kaunis koolihoone poolele tuhandele õpilasele.

Lenderi kool oli Tallinnas hästi tuntud, laialt teati nende lillakaspunast vormiriietust. Direktrissi kohta räägitakse, et ta oli range ja nõudlik õpetaja. Kooli iseloomustas ka erakordne kokkukuuluvustunne. See oli Lenderi jaoks väga oluline, ta rõhutas nii koolis kui ka kodus, et omasid tuleb hoida.
Nõukogude okupatsiooni algul kaotas Lender direktorikoha, tema kool ühendati Tallinna 8. keskkooliga. 1944 emigreerus Lender Rootsi, kus pani kirja oma mälestused. Ta suri paguluses 92aastaselt.

Lugu ilmus 2013. aasta veebruarikuu Annes & Stiilis.