“E–li–sa–bet!” saadab suust suhu lendav sosin nõtkel valsisammul kiikuvat säravat noort naist.

Tõepoolest, ta on seesama väike tüdruk, kes 2004. aasta vana-aastaõhtul ühes Viljandi kodus ilmaletulekuga nõnda kiirustas, et hoolimata abist ikkagi sünnitraumast tingitud kahjustustega pidi elama õppima. “See laps ei hakka kunagi kõndima ega rääkima,” oli arstide hinnang karm ja mõneks hetkeks kadus vanematel kogu pide. Kõik läks korraga katki. 

Beebil oli probleeme palju, ta jäi teistest arengult maha, vajas ka pisikeste edusammude tegemiseks pidevat tähelepanu ja kõrvalistele lausa üliinimlikuna tunduvat pühendumist. Massaaž, ujumine, grossing, ratsutamine, jalgratas, “krokodill”, nõelravi, sensitiivid, kodused rajad, kust laps sai kinni võtta, Haapsalu keskus, dr Sander, Tartu liikumislabor jne jne. Läbi prooviti kõik, mis Eestis võimalik. Abistajaid oli palju, ent tulemused kokkuvõttes kesised.

Kuni kuuldused maailma kõige moodsamast liikumismustrite taastamise ja õpetamise abivahendist – kõnnirobotist – pereni jõudsid. Oma kulu ja kirjadega käidi seda Šveitsis uurimas ja proovimaski. Imet ta ei teinud, ent lapse edenemine ja tulemused olid siiski ilmsed. Leidus teinegi Viljandi pere, kellega koos seljad kokku pandi, vanaisa Ako hakkas “projektijuhiks” ja nii oli nüüdseks Eesti suurimaks sihtotstarbeliseks eraalgatuslikuks heategevusprojektiks paisunud ettevõtmine – nimega “Elisabet” – sündinud.

Enne Tallinna Lastehaigla Toetusfondi (TLTF) pöördumist tegi Eesti Liikumispuuetega Inimeste Liidu arvele “Elisabeti” heaks annetuse 863 inimest ligemale poole miljoni krooni ulatuses. TLTF lisas miljoni, oli ka arvestatav hulk ettevõtetest toetajaid. Kuid 4–4,5 miljonit krooni maksva robotini on ikka veel pea pool teed minna.

Aastad lähevad. Iga aasta lisab hulga pisikesi abivajajaid. Kõnnirobot saaks neist praegu aidata tervelt 800-t.  Beebi Elisabetist on sirgunud ergas ja jutukas koolieelik. Ta saab kõigega ise hakkama. Peale käimise. Vanemad pole ratastooli põhimõtteliselt majja muretsenud. Pisikest piigat aitab edasi raam. Ent neil kõigil on tervenemise lootus alles. Sest nad teavad, et on teinud kõik endast oleneva.

Nüüd on meie kord – nii otsustasime aasta alguses Tallinna Lastehaigla Toetusfondi nõukogu koosolekul. Me leiame taevased ja maised väed ning aasta pärast peab robot Eestis olema. Tollel õhtul läks iga nõukogu liige koju mureliku meelega: mida just mina saan teha, et otsustatu farsiks ei kujuneks? Kahe miljoni jagu annetusi leida on suur töö. Ajad on ju rasked. Aga palju ideid on sündinud ja kaasalööjaid lisandunud.

Kui selle hooaja tantsustaarid Kanal 2 stuudio parketile libisesid, oli õhus kindel teadmine. Nüüd on meie kõigi kord! Näidata, et igaühe pisikesel panusel on sees jõud saada suureks. Nii suureks, et seeläbi sajad lapsed käima panna. Jah, ka tantsima! Unistustel on kalduvus tõelisuseks saada. Miks mitte ka unistusel ballil lummavalt liuglevast Elisabetist.

Head helistamist, head tegutsemist!