João Lopes Marques: Kõnekad diivanid

See lugu sai alguse aasta tagasi, kui ma pärast põhjalikku kaalumist otsustasin üürimise asemel endale Tallinnasse korteri osta. „Omanik on venelane, nii et ärge pange mööblit tähele,“ ütles üks maakler. Tookord nägin selles manihheismi. Ee

Algul üleliigse ja isegi ebaviisakana tundunud kommentaarid kujunesid aga hiljem, nagu mõistsin, kasulikuks nõuandeks. Sest olgem ausad, venelaste ja eestlaste maitse on kohati tõepoolest päris vastandlik: maksimalismist  minimalismini.

Kuu aega tagasi istusin jälle sama portsu otsas. Ma ei osanud aimatagi, et lihtne soov endale koju uus diivan osta võib mu järjekordse saagani viia. Ehk siis: oli põhjus stiilis, värvis või hinnas, aga igal sohval, mille ma poest leidsin, oli midagi viga.

Kokkuvõttes ei tahtnud ma muud kui kena korralikku kaasaegset diivanit ja seda mõistliku hinna eest. Nagu aga selgus, võib sellise tavalise igapäevaelulise vajaduse rahuldamine Eestis parasjagu keeruline olla. Donquijotelikust otsimisest ja aja raiskamisest kurgumulguni tüdinud, otsustasin lõpuks kirja panna diivanite tüpoloogia. Säärasest meeleheiteseisundist ongi sündinud Eesti sohvaloogia.

Suurt teadust ärge siit palun oodake. Vastupidi, minu Eesti sohvaõpetuses jagunevad diivanid kolme selge kriteeriumi alusel: hind, värv ja stiil. Pole vaja matemaatik olla, et aru saada, et nende kolme muutuja kombinatsioone on peaaegu lõpmatuseni. Aga alustagem:

1)  Hind: kohalike keskmist palka arvestades on diivanid Eestis üle mõistuse kallid. Pole siis imestada, et uue sohva ostmine Eesti inimeses palju pinget tekitab - tegu on ju praktiliselt eluaegse investeeringuga. Sellega arvestades pole järgmistele küsimustele raske vastata: kui oluline on kasutatud diivanite roll Eestis ja kui väga on Eestis vaja sellist teadusharu nagu sohvaloogia?

2)  Värv: okupatsiooniaja paine ei ole eestlasi veel rahule jätnud. Traumad ei kao üleöö ja see on ka põhjus, miks eestlased eelistavad enamasti tulevikus elada. On kaks konkreetset värvi, mis siin diivaniturul ilmselgelt ei müü: kollane ja eriti just punane. Tänu kollase ja punase foobiale on seda värvi sohvad vahel poole võrra turuhinnast soodsamad.

3)  Stiil: see on sohvaloogias määravaim karakteristik. ES-i järgi jagunevad diivanid kolme väga erinevasse alamkategooriasse:

  3.1) Nõukogudeaegsed sohvad (NS)
  3.1.1) Koledad: reeglina sellest ajast ilusaid diivaneid ei ole. Imekombel mõne erandi muidugi leiab, aga uue värvi ja riidega vuntsimist vajavad nad ikkagi. Arvatavasti on siia klassi kuuluvad diivanid viimane võimalus töötutele ja suurimatele ihnuskoidele, kes ei taha enam teleri ees kõva tooli peal istuda.
  3.1.2) Eriliselt koledad: sellised diivanid, mis tekitavad külmavärinaid ja mida vabatahtlikult keegi ei osta. Diivanitööstuses NSVLil lihtsalt annet ei olnud ja kõik. 
  3.2) Välismaised sohvad (VS)
  3.2.1) Rootsi toode: selles alamkategoorias on seda tüüpi diivanid kõige levinumad. IKEA kaup ei ole kallis ja sohva kojutoomine maksab 700 Eesti krooni. Kõige suurem oht on muidugi kataloogi pildi järgi tellimine ja originaalsuse puudumine: IKEA diivanid kuuluvad samasse klassi nagu H&M-i riided ja Ryanairi lennud.
  3.2.2) Venemaa toode: nõukogude inimese maitse teisend, mida „evolutsiooniks“ päris nimetada ei saa, sest teatud elementide põhjal võib öelda, et tegu on pigem regressiooniga. Tihti imiteerivad nad Louis XIV stiilis mööblit ja see ei tulene ainult soovist olla klassikaline, kuivõrd nende ajalooline grandeur on selleks üleliia klassikaline. Siia kuuluvad sedatüüpi diivanid, mis sobivad hästi kokku gigantsete küünlajalgadega, mis võivad tundlikumaid lapsi õudusunenägudes kimbutada.
  3.2.3) Uue Euroopa kaup: ennekõike Poola diivanid. Nad võivad olla küll vastupidavad ja taskukohasedki, aga sageli on nad põhjamaa inimese maitse jaoks liiga slaavilikud.
  3.2.4.) Itaalia päritolu: liiga kallid ja mitte tingimata maitsekad. Pahatihti sarnaneb nende stiil Vene diivanite omaga.
  3.2.5) Muu: nii haruldased, et selle tüübi üldkirjeldust on praegu veel võimatu teha.
  3.3) Kodumaised sohvad (KS)
  3.3.1) Kasutatud: kenad, aga enamasti liiga vanamoodsad ja kulunud.
  3.3.2) Uued: kas liiga lihtsad, veidralt ülistiilsed või liiga kallid, et importkaubaga võistelda.

Tunnistan, et Eesti sohvaloogial on veel ruumi areneda. Samas on see ehk esimene samm, loomaks tulevastele põlvkondadele kasuliku abivahendi, mis aitab neil säästa aega ja raha ning annab neile võimaluse rääkida ühist sohvakeelt – mida on Eestile hädasti vaja.

*João Lopes Marques on raamatu "Minu ilus eksiil Eestis" autor