„Mis silmist, see südamest“ ütleb eesti vanasõna.
 
Ometi ajab see mind veidi segadusse. Ausalt, kui see ütlus peab tõesti paika, siis miks nii paljud inimesed üle kogu maailma soovivad pikamaasuhet? Puhtakujuline masohhism? Naiivsus? Täielik kogemuse puudumine? Optimism? Ära oota minult lõplikku vastust, sest olen just täpselt üks neist lüürilistest hingedest, kes järgis seda mudelit aastakümne jagu või nii.
 
Jätame rahaga seotud petuskeemid, mis pole tänapäeval nii harvad. Kõik teised pikamaasuhted alluvad korduvale mustrile: a) ülipime kirg suhte algstaadiumis; b) täielik veendumus, et tegu on ajutise olukorraga ning vahemaa saab peagi ületatud; c) tugev frustratsioon; d) mööndus, et nii palju kilomeetreid teineteisest lahutamas teeb asjaolud kas liiga kulukaks või pigem võimatuks; e) liiga pikalt edasi lükatud otsus.
 
Lõppude lõpuks on seda väga kurb tunnistada. Jah, ma tean. Mõnikord, vaadates ajast tagasi, tunnen koguni üüratut frustratsiooni. Mu sisehäälel meeldib mind valjusti kõnetada „Kuule, João, kuidas sa küll raiskasid nii suure osa oma elust oodates mitte midagi? Väärad ja läbini ebarealistlikud unistused seda takka õhutamas?“.
 
Siis paneb mu sisehääl mind minevikuga silmitsi seisma − ja ma vaatan mõtteis tagasi kogu oma täiskasvanueale. Tõtt öelda ma ei tea, kas see paneb mind rohkem kannatama kui faktid ise. Loomulikult võib mõista, miks: niisugused mälestused võivad olla ühtaegu nii mõrumagusad kui kergelt halastamatud.
 
Sellest hoolimata on alati olemas kogemus, millest õppida. Ma usun, et eluküpsus või osake sellest on viinud mind mitmete kaugsuhteid puudutavate järeldusteni.
 
Ja siit nad tulevad:
 
?  Vähesed paarid, isegi kui armunud, isegi kui täielikult üksteisele pühendunud, peavad vastu saja-päeva-testile: kolm kuud on liiga pikk aeg teist poolt nägemata. Inimesed kipuvad kasutama ellujäämise strateegiaid, ära kunagi unusta: iga inimene rabeleb selleks, et õnnelik olla;
?  Igapäevane suhtlus, eriti näod ja inimhääl, on kauguse ületamiseks hädavajalik. Ära kuritarvita e-posti ja sõnumeid. Hea Skype’i videokõne on parim võimalik asendus;
?  Tee üllatusi, kui saad neid endale lubada. See neelab aega ja raha, ent ootamatu rõõm võib anda sulle lisakuu kannatlikkust;
?  Perekonna kaasamine suurema emotsionaalse läheduse nimel on odav trikk, teatud võltssurve kaugel olevale partnerile, mis võib valla päästa vastupidise efekti;
?  Väikesed kingitused, postkaardid ja käsitsi kirjutatud kirjad on kõige romantilisemad asjad, mida keegi võib niisuguses olukorras ette võtta: jagamine on hoolimine ja pole midagi paremat sellest, kui olla 100 protsenti sina ise;
?  Tee konkreetseid lühiajalisi plaane ning pea nendest kinni: keegi ei taha elada kahtluses. See teeb valu. Plaani reis Kreeka saartele või Istanbuli ja ära kunagi näita välja ükskõik milliseid kõhklusi. Lihtsalt tee plaan teoks ja kähku;
?  Oma kallimaga koos olles püüa luua suurepärane ning vahetu õhkkond, kuigi oluline on jääda ausaks: ära loo asjadest pettepilti. Kui sulle ei meeldi ei valge juust ega roosa vein, siis räägi sellest. Ära lase mööda seda nii kaua oodatud lähedust, selleks et hinnata, kas panustad õige hobuse peale;
?  Niipea kui avastad, et asjalood võivad viltu kiskuda ja/või su äng on kontrolli alt väljumas, anna sellest teada; Võib-olla on aeg järsuks tegutsemiseks: lihtsalt lõpeta oma suhe, või ületa geograafiline vahemaa. Tõepoolest, lähemale kolimine võib tõestada üliolulist, sest on inimesi, kes satuvad sel otsustaval hetkel paanikasse. Asjad muutuvad reaalseks.
 
Põhimõtteliselt ongi kõik. See pole midagi enamat kui mu tagasihoidlik panus. Teistel on võib-olla olnud väga erinevad kogemused. Aga pea meeles, et elu on liiga lühike selleks, et täita seda niisuguste mentaalsete hologrammidega.
 
João Lopes Marques on raamatu “Mees, kes tahtis olla Lindbergh”  autor. Esimest peatükki sellest saad lugeda SIIT!