João Lopes Marques: Miks ma eelistan mustvalget

Ärge te, eestlased, arvake, et te olete ainsad, kes minult küsivad, mida paganamat ma siin Eestis teen. On veel üks eriline rühm inimesi, kes mind väsimatult üle kuulata armastavad: Portugali taksojuhid nimelt. Kuna ma käin (kohustuslikus korras) i

 „Kuhu te siis sõidate ka, kallis sõber?“ küsib minult taksojuht 28. korda, alati on uus taksojuht, muhedad võivad need sellid ju olla, aga seda ei tasu Portugalis lootagi, et oleks mõni selline, kes tahaks vaikuses sõita.

„Tagasi koju,“ vastan tavaliselt, püüdes oma elust liiga palju mitte välja lobiseda, jah, laiuskraad muudab mu hoiakut.

 „Koju?!“ See on see tüüpiline üllatusmoment. „Kus te kodu siis on?“

 „Ma sõidan Soome.. Ma elan Põhja-Euroopas...“

 „Helsinkis? See on ju Soomes, eks? Seal on vist külm, aga no vähemalt nad on rikkad.“ Mees ei lõpeta: „Nii et elate siis Soomes...?“

 „Tegelikult Tallinnas, Eesti pealinnas. See on umbes 60 km Helsinkist,“ vastan ja mulle tuleb tahtmatult meelde, kuidas ma sama lastele seletan („Jah, jõuluvana kodu on minu kodule päris lähedal.“)

„Kas see ei olnud Nõukogude Liidus?“ jätkab ta hoogsalt, nad on alati mehed ja neil on küllaltki selektiivne mälu, eriti sellest tulenevalt, et me riiklik  jalgpalliklubi on paar korda siin Tallinnas mängimas käinud.“

„Jah, nii on.“

Annan vaikusele ruumi autosse imbuda ja hingan hetkeks. Kell on 7.31 ja mu kõht kisab Finnairi sandwich´i järele, kuigi nood on kõvasti mannetumaks jäänud, lehmad on vist viimasel ajal kõhnemad. Lõpuks ometi saan natuke rahu, aga vokaabel „Eesti“ on mehe elevile ajanud. Ja nagu sellest poleks piisanud, tahab ta nüüd suitsetada.

„Ega see teid ei häiri?“ küsib ta akent alla vinnates, ootamata minu nõusolekut, et sigaretti läita. „Aga miks te seal elate?“

„Teate,“ alustan ma sageli, „erinevalt sellest, kuidas on Portugalis, Hispaanias või teistes lõunariikides, on asjad seal enam-vähem etteaimatavad. Kui roolis oled, siis on alkoholitoleants null. Kui kuskil on suitsetamine keelatud, siis seal mingeid veidraid erandeid ei ole. Kui restoranis oled, sulle juustu- ja-lihapallisnäkkide-taldrikut-mida-sa-pole-tellinud lauale  tooda.

Sellise paindliku-muutliku katoliku pärandiga pole lihtne elada: ausus ja austus ei peaks inimestest ja olukordadest sõltuma. Aga kõik on lubatud ja see on vastupidi, kui vaid õige retoorika juurde oskad esitada. Vabandust. Rõhutan seda härra Korstnale:

„Põhjamaades on asjad selgemad, mustvalgemad... Mõistate?“

Mees seedib mu sõnu ja mina nuusutan oma jakki. See haiseb: eelmise õhtu baar oli täielik suitsukamber. Jälle kord: mis pidi olema erand, on muutunud reegliks. Mu püksid? Natuke suuremad, aga mitte märkimisvärselt. Mul on süda paha, aga õnneks hakkab lennujaam paistma. On varahommik, tipptund pole Lissabonis veel alanud. Minus hiljuti avaldunud põhjamaisus rõõmustab ja järgmisel hetkel tunnen end juba paremini. Blondimana. Muidugi igatsen ma oma häid sõpru, lapsepõlveradu ja kalleimaid sugulasi. Üksteise järel meenudvad pubekaaja mälestused.

Juured on juured, kas pole? Aga sellegipoolest on Ibeeria minu jaoks tänapäeval homeöopaatilise toimega: ma vajan teda endiselt, aga vähem on rohkem. Inimlikud kohad? Jah. Võib-olla liigagi inimlikud. Tuttavad. Viis päeva tundub seal igavikuna.

Õnneks on ka teisi peale mu mama, kes mu kirge selle jäise taiga vastu mõistavad ja austavad. Tundub, et taksojuhid muutuvad mu jonnaka põhjamaisuse suhtes üha uudishimulikumaks. Kiirusest on tähtsam suund, sihtkohast on olulisem teada, kuhu lähed.

Niisiis: Eesti.

*João Lopes Marques on raamatu "Mees, kes tahtis olla Lindbergh" autor