Ma vaid mainisin oma sõbrale Inkerile, et tunneksin soome naise kilomeetri kauguselt ka ära.
 
„Mille järgi?“ uuris Inkeri, kes elab Piiteris, on aga sündinud Soome linnas Vaasas.
 
 „Lihtne: väga suur enamus Soome naisi eelistab ju pärast 45. eluaastat lühikest soengut ja värvilisi prilliraame!“
 
Inkeri naeratas ja mulle üllatuseks kinnitas mu teooriat: „No mitte päris kõik, aga Soome naiste juuksed on väga õhukesed ja eks sellepärast nad lõikavad vanemaks saades juuksed võimalikult lühikeseks...“
 
Õhukesed juuksed? Tundus loogiline seletus. Ent see teooria ei veena mind. Koloriitsed prilliraamid on muidugi esteetiline kompensatsioon, abi näole juuste vähesuse tasakaalustamiseks, aga lühikeseks pügatud pea on ennekõike siiski kultuuriline.
 
Miks muidu siis teised soomeugri naised oma juukseid nii lühikeseks ei lõika? Vean kihla, et nende juuksefolliikul ja -struktruur on enam-vähem sama...

See teema võib kerglane tunduda, ma tean, aga mulle ta meeldib, ja isegi väga. Vabandust. Inimese suhe juustega on hämmastav. On neid, kes oma juukseid pidevalt näpivad. On neid, kes juuksurisalongis elavad. Eitatakse kammimist. Punupatsid ja hobusesabad...
 
Ja tutti quanti.
 
Viis aastat siin Läänemere rannikul elanuna olen oma vaatluste põhjal teinud järeldused kolme peamise rahvusliku identiteedi kohta, millega ma siin kõige tihemini kokku puutun:

a) eesti naistel, nii noortel kui vanadel, on Samsoni kompleks: juustes on jõud ja neid tuleb hoida nii pikana kui võimalik. Naised peavad olema naiselikud lõpuni välja ja seda vana eesti maainimeste traditsiooni hoitakse hoolega elus;
 
b) soome naiste puhul on peaaegu vastupidi: ülim väärtus on praktilisus. Ja mis on selle näitamiseks sobivam kui lühike juus? See ei tähenda, et nad juustele tähelepanu ei pööra. Vastupidi: see on sama selge sõnum emantsipatsioonist kui noorte soome emode mässumeele väljendus juuste tumedaks värvimisega;

c) ka tänapäeva vene naised on huvitav nähtus: nemad on nimetatud kolmest grupist muidugi kõige seksikamad – mõnel juhul ehk „liigagi seksikad“ -, kuid vanusega muutuvad nad kardinaalselt. Babushka´ks olemine on vene kultuuris staatus ja sellega sobib hästi juuste värvimine pähkli- või vaskikarva. Ja kahtlemata lühikesed juuksed, sest see passib pere sõjaka tsaarinna rolliga kõige paremini.
 
Ja minu enda kodumaal? Mulle tundub, et seal on kõigi nende kolme segu. Ühene muster puudub, aga igal juhul kulutavad vanemad naisterahvad juuksuritele ja juuksevahenditele hiigelsuuri summasid. Mida tehislikum, seda parem nende meelest.
 
Aga Soome lahe äärde naastes: on ju ka eesti tüdrukuid, kes juuksed lausa nulliga maha ajavad? Muidugi on. Päris mitu mu endagi Tallinna sõpra on seda vähemalt korra elu jooksul teinud.

See kinnitab sedasama psühholoogilist mehhanismi, mida ma kirjeldasin: radikaalne soeng on sotsiaalse mustri antitees. Mainigem ka eestlastele omast esteetilist kultuuri.
 
Kokkuvõttes on näha kolme võimalust: pikad juuksed, üldse ilma juusteta ja eriti trendikas soeng. Igatahes peab eestlaste juuste käsitus sisaldama tublit annust naiselikkust.
 
*João Lopes Marques on raamatu "Minu ilus eksiil Eestis" autor