João Lopes Marques: NB: tähistage oma sünnipäeva!

Kirjutan sünnipäevadest teist korda elus. Debüteerisin aasta tagasi, kui mind oli rabanud uue aja fenomen: ma poleks uskunud, et võiksin nii palju sünnipäevaõnnitlusi saada Facebooki digitaalsetelt sõpradelt, kellega ma polnud eales kohtunud ega s

Pidurdamatu postmodernismiaja trend, tundub. Sel aastal kümnekordistunud Facebooki-õnnitluste arv pani mind sünnipäeva sotsiaalse tähenduse üle sügavamalt järele mõtlema.
 
Ausalt öeldes on see teema juba tükk aega minus vastakaid tundeid tekitanud. Kui täpne olla, siis mu 18. sünnipäevale eelnenud päevadest alates. Et mul oli plaanis seda murdelist iga  –  noorest saab kodanik, kellel on ametlikult õigus autot juhtida, alkoholi tarbida ja hääletamas käia -, korraliku peoga tähistada, kutsusin oma sõbranna Alexandra kohvile.

Tahtsin teda näost näkku sünnipäevale paluda.

Alexandra oli elava loomuga tüdruk, olin temaga tutvunud Lissabonis kuskil kontserdil. Mäletan, et me tantsisime tookord kogu öö. Kusjuures ta õppis ajakirjandust, mis oli üks esimesi suuremaid kirgi mu elus. Küllap ma arvasin juba siis, et mu elu armastust sellest tüdrukust just ei saa, aga me jõudsime vist isegi suudelda, enne kui ta takso tuli.

Ühesõnaga, tema oli üks neist inimestest, keda ma oma sünnipäeval näha tahtsin.

„Ma loodan, et teil tuleb vägev pidu, João, aga mina kahjuks ei saa tulla. Vabandust...“ vastas mulle Alexandra seal kohvikus. Mina sellega niisama muidugi ei leppinud ja käisin peale: „Aga miks, Alexandra? Miks sa tulla ei taha? Sul on boyfriend, kellele see ei meeldiks või?“
 
Ta lonksas kohvi ja võttis hetke vastamiseks. Siis otsis ta oma käekotist ilusa värviliste piltidega illustreeritud raamatu ja jätkas: „Ma võib-olla pole seda sulle veel öelnud, aga ma olen Jehoova tunnistaja... Ma väga loodan, et me oleme sinuga sõbrad edasi, aga minu usk keelab meil sünnipäevasid tähistada. Isegi jõulusid, sest ka see on sünnipäevapidustus.“
 
Olin sõnatu, aga tema polnud veel lõpetanud: „Loe seda raamatut ja järgmisel nädalal räägime... Sünnipäevapeod pole mitte ainult paganlikud, vaid see on puhas isikukultus! Juba Piiblis räägitakse sellest ja iga kord, kui inimesed Tema tahte vastu astusid, oli tagajärjeks mingi katastroof.“

Olin ta jutu peale lõpuks nii ärritunud, et tegelikult mäletan ma nüüd, 21 aastat hiljem, tema sõnu isegi paremini. Ja ma mäletan neid väga hästi. Aga elu on irooniline: paar aastat kuulsin ühelt me ühiselt sõbralt, et Alexandra on oma kiriku hüljanud ja üksikemaks hakanud.

See oli mulle üllatus, eriti kuna selle puberteediealise tüdruku vaated on siiani, aastakümneid hiljem, ikka veel minus. Ta jättis sellega mu agnostilisse hinge jälje. Alatiseks: Alexandra jutu pärast olen ma praeguseni seisukohal, et sünnipäevad on ehe isikukultus. Aga veel tähtsam: ma usun, et isikukultus on parim viis taaselustamaks kaotatud oskust tänulik olla ja seda ka väljendada.
 
Erinevalt jõuludest ja teistest abstraktsetest sünnipäevade, on sõprade ja sugulaste sünnipäevapeod parim demokraatlik võimalus panna inimesi tundma, et nad on teinud midagi head. Midagi tunnustusväärset. Ja tänada neid selle eest kinkide, tegude või sõnadega.

See annab inimestele võimaluse iga 365 päeva tagant uuesti sündida.
 
Ja mis oleks parem kui pidu? Kreeka ajaloolane Herodotos oli üks esimesi, kes on sellest oma kirjutistes kõnelnud. Peaaegu kolm tuhat aastat tagasi kirjeldas ta seda, kuidas pärslased oma sünnipäevi tähistasid: laual oli lademetes magusat ja veini nii palju, kui kulus.

Ma ei valeta, kui ütlen, et eelmisel nädalal tundsin ennast päris pärslasena. Peo korraldamine nõudis minult palju energiat ja järgmise päeva pohmelus polnud ka eriti mõnus. Läksin natuke liiale: võib-olla sellepärast, et mul oli meeles 2009. aasta suvi.
 
„Isikukultuse“ teemast kummitatuna otsustasin toona, aasta tagasi, proovida toimida nii nagu Alexandra. Pärast kõike seda aega. Ei mingit pidu: põgenesin kahe sõbraga Heraklioni (Kreetal) ja lülitasin mobiiltelefoni paariks päevaks välja.
 
Ning tulemus? Ebameeldiv: hoolimata kõigist Facebooki postitatud tervitustest tundsin end kogu selle vääääga pika aasta kuidagi tühjana...
 
*João Lopes Marques on raamatu "Minu ilus eksiil Eestis" autor