„Kas sa tead, et mu vend saab kohe isaks?“ küsis minult Sandra nädal tagasi. „Nad saavad tüdruku, talle pannakse nimeks Salome.“

„Salome?!“ imestasin. „Miks Salome? Ma ju tean su venda, tema oma lapsele küll sellist nime ei paneks! Sa teed nalja!“

 „Ei, päriselt, Salome!“ kinnitas Sandra, lisades kohe: „Salome oli see, kes Ristija Johannese pead nõudis kandikul! Ainult sellepärast, et Johannes oli teda mõnitanud. Meie Salomest saab samamoodi tugev kindlameelne naine!“

Ei pea pagan olema, et aru saada, et nimi on nimi ja ei midagi rohkemat. Aga sellegipoolest võib öelda, et mingil määral nimi siiski kujundab inimese olemust, olgugi et mitte palju. Ma ei arva muidugi, et see varsti sündiv Salome hakkabki  käituma nagu see Piibli tegelane, sest tal on sama nimi. Ja ma ei usu, et poiss, kelle nimi on Bismarck (või Napoleon) tahab sellepärast imperaatoriks saada.

Vanemad kipuvad oma lastele nimesid valima neile endale oluliste sümbolite, iidolite, fetišite, unistuste või pettumuste järgi. Kunagine pruut... Vanavanaisa... Lemmik jalgpallur (või iluuisutaja)... Filmistaar... Kreeka müüdi või Islandi saaga kangelane... Nimi, mida nad endale tahaksid... Ja veel, et meid nakatavad ühiskonnas levivad epideemiad, tundus mulle vahepeal, et kõik Portugalis sündivad naissoost lapsed saavad nimeks Matilda ja Eesti imikud Linda.

Kokkulepe vanemate vahel nõuab tavaliselt palju uneta öid. Nimi saadakse paika pärast kuudepikkust kauplemist. Vahel otsustatakse lausa kompromissi kasuks: valitakse nimi, mis tuleb kuskilt neutraalsest allikast ja millega nii ema kui isa lepivad, aga mida kumbki eriliselt ei armasta.

Kurb on ka see, et lastele ei panda peaaegu kunagi nime, mida nad tegelikud teenivad. Sellepärast arvan ma, et lapsevanemad peaks enne otsustamist paari nimespetsialisti juures käima: inimeste juures, kel on arsti oskused ja ennustaja võimed ja kes lapse olemust tunnetades vanematele mõne nimevariandi välja pakuks. Selline teadus võiks tõepoolest ju olemas olla. Nimi võib inimese elus määravat rolli mängida, nii et valikul tasuks arvesse võtta järgmisi aspekte:

•  täiuslik pikkus: liiga pikki nimesid hakatakse tavaliselt lühendama;
•  vältida tuleks kakofooniat, osa liitnimesid kõlab väga imelikult;
•  nimi peaks olema kõikjal mõistetav, et seda saaks kasutada nii Marokos kui Kambodžas (või Lätis);
•  ilma ebameeldivate konnotatsioonideta: mul oli kunagi klassivend, kelle nimi oli Marco Lenin ja tundus, et ta ei olnud oma nime üle kuigi õnnelik;
•  kohalik nimetraditsioon: alati on tore, kui austatakse kohalikku pärandit;
•  nime originaalsus: oleks kahju, kui klassis oleks kümnel poisil üks ja sama nimi;
•  nime laheduse säilivusaeg: nimi võiks olla lahe ka 30 aasta pärast, nimi on vara, mis jääb inimesele ka tulevikus.

See nimekiri on muidugi ehe teooria ja midagi sellist võib tulla ainult kelleltki, kellel endal lapsi pole (nagu mina). Aga siin on, mille üle järele mõelda. Tegelikult võib iroonia nme valikul päris hea lahendus olla. Pool tundi Salome nime peale mõelnud, leidsin ma, et see on suurepärane nimi. Mõelge ise: Salome nõudis endale Ristija Johannese pead – selle mehe pead, kellest ristimisrituaal alguse sai... Metafoorselt võiks öelda, et Salome sobiks nimeks inimesele, kes ei võta ristimist kuigi tõsiselt.

Suurepärane, tüdrukunimeks seega väga hea mõte. Aga poisile kavatsen ma nimeks anda Joonas – Vana Testamendi tegelase järgi. Johannes oli see kõige naljakam prohvet, kes hakkas Jumala tahte vastu ja lõpetas valaskala kõhuõõnes (küllap Pinocchio saatuse määraski seesama Joonas).

Kuna igal inimolevusel peab nimi olema, kaalugem ka teisi võimalusi: mis te arvate nimedest TLL2011 ja EE1991? On ju piisavalt tähendusrikkad, nii et kui Eesti ametivõimud selliseid ära pole keelanud, on te võsukesed selliste nimedega tulevikus oma klassis ässad. Ulmelised? Liiga futuristlikud? Ei, mitte mingil juhul! Kümne-kahekümne aasta pärast on teie lapsed selliste tehnokratilike nimede üle väga õnnelikud. Uskuge mind: nende sõbrad veel kadestavad neid, eriti nende androididest semud.


*João Lopes Marques on raamatu "Mees, kes tahtis olla Lindbergh" autor