Jogurti roll paarisuhtes

«Vabandust, João. Ma ei taha seda. Kas ma pole sulle öelnud, et ma ei söö banaanijogurtit?»

Sellele nüüd seitse aastat hiljem tagasi vaadates võin vist öelda, et see lause kuulutas mu senise elu kõige tõsisema suhte lõppu. Ei mingit tagasiteed. Banaanijogurtile - mida ka mina enam ei söö - järgnes juustu-singiröstsai:

"Come on, João... See on ju puhas rasv! Ja üldse - kõik Portugali saialised on minu meelest väga veidra maitsega..."

Olgu, ta oli Tšehhist ja mina sealt, kust ma olen, nagu te teate. Meie igapäevased pinged kasvasid aga eksponentsiaalselt selleni välja, et ühel hetkel valati mind üle solvangutega portugali rahva aadressil, kuna nad söövad õhtust hiljem kui kell kuus. Need tülid puudutasid palju enamat kui kultuurilisi erinevusi.

Miks ma neid ebameeldivaid episoode nüüd siis äkki meelde tuletan? Sest toidu jagamine on pika harmoonilise suhte üks saladusi. Mis siis, kui röstsai ongi rasvane või vein mitte just parimaist parim (või kergelt korgimaitseline). Oleme kõik kuulnud ütlust: "sharing is caring" (“kes hoolib, see jagab” - tlk) ja tõepoolest, inimesed peaksid ka sellest samast juhtmõttest rohkem hoolima ja seda rohkem jagama. Eriti suhte alguses.

Et minus on parasjagu jäärapäisust, otsustasin oma tšehhitariga perenõustaja juurde minna, enne kui laseme oma suhtel šahh-matiga lõppeda. Mulle ei mahtunud pähe, et kaks ilusat hinge võiksid põrkuda vale maasikamaigu, halvasti ajastatud caffè latte või ebatavalise maitsega kitsejuustu pärast.

Ei, see olnuks liiga mage kaotus. Allaandmine.

Aga nõustaja ei andnud meile lootust teps mitte: "Toit, eriti toidu jagamine, on suhetes äärmiselt oluline. Meie alateadvuses on toit alati elu allikas. Siit ka selle tähtsus."

Meie puhul oli tegu veelgi keerulisema juhtumiga, sest postkommunistlikust riigist tulnuna oli mu partneril kinnisidee teatud tüüpi toidu suhtes, mida endises Tšehhoslovakkias polnud eriti tavaks kasutada. Näiteks kõiksugu värsked toiduained olid tema jaoks eksootika.

Märkamatult oli toidust saanud meie elu keskpunkt. Või vähemalt selle raskuskese. “Kuidas ma saan lasta ennast orjastada ananassil? Või mangol?” mõtlesin noil keerulistel päevadel. Mäletan, et juhtus, et mu õudusunenägudes ajasid mind taga - kabistasid? - kurjad spagetidki.

Suhte lõpp sai olla vaid nädalate küsimus. Nagu eesti rahvatarkus ütleb: “armastus käib kõhu kaudu”. Ja nii ongi. Aga tavaliselt eiratakse, et naine võib samal põhjusel mehest ka ilma jääda.

Kas pole jube, kui mees keset ööd oksendab? Liiga toores? Vahel juhtub. Nii et ärge banaanijogurtit alahinnake. See võib olla selgeim märk ühisest tulevikust. Või siis mitte. Toit on söömiseks, mitte sellest rääkimiseks.

Kas pole romantiline küünlavalgel restorani mõnusaimas lauas istudes kumbki oma lusikaga ühest pokaalist magustoitu õngitseda?

 *João Lopes Marques on raamatu "Minu ilus eksiil Eestis" autor