Jüri Pino: Märka raha, mitte inimest!
Kõlab nõmedalt, eks ju? Eriti meie käibival ajal, kui on nii moekas rääkida mingitest pehmetest väärtustest. Mille puhul ei näi kellelgi julgust olevat tunnistada, et ega täpselt aru saa, mis need on. Ilusasti moekalt kõlab, igal juhul, annab m
Nii tore on ju targutada, kuidas kõiksugu asjad olla valesti just sellepärast, et need pehmed väärtused on unarule jäetud. Umbes, et kõik peaksid kogu aeg ringi käima portselannaeratusega ja püüdma muudkui mõista, mõista, mõista. Lisage sinna veel jutud meeskonnamängudest, koolitused ja saategi supi, millest pole aru saada, kas keegi ehk pole seda juba söönud. Ja muidugi - ega raha ole elus peamine ning suurenev töötus tugevdab pereväärtusi, sest vanematel on rohkem aega lastega olla. Pereväärtused ju kah pehmete hulka arvatud... ekslikult, ma arvan, aga sest ehk mõni teine kord.
Ei, ma ikka ei saa veel kord vihastamata selle pehmejutu peale - mõnusad pereväärtused kahtlemata, kui vanemad tunnevad ennast abitu ja kasutuna ning lapsed pakuvad neile lohutuseks oma taskuraha...
On aga võimalik väita, et märgates raha, mitte inimest, võib kah maailm väga hästi toimida. Iseenesest ei tähendaks see muud, et püütakse arvestada, kuidas võiks suvaline inimene sulle rahaliselt kasulik olla. Kõige lihtsam kujutlus on, kui käib mingi asja müük. Müüjal on ju huvi, et ostetaks, eks? Ehk ta ei näe inimest, vaid raha, mida too võiks talle anda? Mistõttu juhtub see pisiasi, et müüja on viisakas ja vastutulelik. Küll kasuahnel eesmärgil, aga tulemus on päris hea aseaine pehmetele väärtustele, tõenäoliselt isegi parem. Ehk siis sünnibki jupp viisakust, mida keegi targem mees on nimetanud õliks tsivilisatsiooni hammasrataste vahel.
Sellesama müügi näite puhul on ka teine pool. Ostjale on samamoodi kasulik olla viisakas ja vastutulelik. Ehk näha müüja taga raha. Säästuvõimalust, noh. Juhtus ühel mehel sihuke lugu, et läks tema endale uut telefoni ostma. Ees oli kunde. Selline iga teenindaja unistus - valjuhäälne, poolkurt, väga valitud sõnavaraga, kes lõpetuseks nimetas müüjat kuradi litsiks ja pühkis minema. Eks üks mees, kes just iluga hiilga, läinud siis, öelnud kõigepealt tere, nentinud, et teil vist halb päeva algus natuke, küsinud, kas telefoni saaks ja muidu ajanud pulajuttu. Kasutanud, mis salata, üsna teadlikult ära, et jubedal taustal on lihtne meeldiv olla - ja see võib ka kasulik olla. Ütleme nii, et talle otsiti nii hea telefon nii odavalt, kui veel üldse võimalik on. Töötas. See on muidugi drastiline juhtum, aga, ma kinnitan, kui küsida viisakalt ja häbenemata paremaid pakkumisi - teile leitakse need. Otsene rahaline võit. Igal pool muidugi ei leita, saadetakse pikalt... aga ega te sinna kohta oma raha enam ei vii ka ju. Ja miks nad teid pikalt saatsid - ehk selle pärast, et nad nägid teis inimest, kes on tüütu, aga ei näinud teie raha. Mis siis ka saamata jäi.
Sama võib kehtida ka töösuhtes, näiteks. Mis pole ju kah muud, kui et üks müüb tööjõudu, teine ostab. Siingi on võimalik näha inimese asemel raha. Töötaja poolt on see mõistagi lihtne, tasub olla viisakas, et ikka palgapäevad jätkuks. Ent võimalik et mõnegi trampiva ülemuse pähe pole jõudnud, et töötajad on need, kes ka talle raha teenivad, seega oleks mõistlik näha seda raha - on ju teada, et närvis inimene nii palju sulle raha teenida ei suuda, kui see, kes nagu üks minu pealik kunagi ütles "on hommikul rõõmsa meelega tööle tulnud". Muuseas, seda ütlejat on iseloomustatud kivikõva ärimehena sellisele lausele vaatamata.
Ning kas pole nii, et rõõmsatele ja heasüdamlikele tehakse õllelauas välja, tigetsejad ja ülemulisejad peavad tegema ringi ringi järel, et neid üldse talutaks, ning konutavad lõpuks ikka üksi. Katsume ikka head olla, võibolla tasub ära.
