KATRIN MAIMIKU KOLUMN: venelased oskavad elamisest rohkem rõõmu tunda, eestlased muudkui kiirustavad



KATRIN MAIMIKU KOLUMN: venelased oskavad elamisest rohkem rõõmu tunda, eestlased muudkui kiirustavad
Foto: Krõõt Tarkmeel

Veedan väga palju aega kodus. Võib-olla sellepärast, et mul on nüüd pool aastat olnud päris enda kodu. Mis ei tähenda, et ma nelja seina vahel istuksin. Ma käin ikka väljas ka. Sest kodu pole üksnes korter, vaid ka ümbruskond.

Kolisin hiljuti Tallinnas Stromkale ning nüüd järk-järgult õpin seda kanti tundma. Algus oli ikka veidi võõristav. Isegi mulle, kes ma peaksin olema kiire kohaneja, sest olen elanud oma 36 eluaasta jooksul väga paljudes kohtades: Lihulas, Tartus, Võrus, Pärnus, Viljandis, Värskas, nüüd juba pikemat aega Tallinnas.

Kui olin värskelt sisse kolinud oma armsasse Lõime tänava korterisse, koputati uksele. Tuli mees tunkedes, kes seletas algul vene keeli, et ehitab ülakorrusel midagi ja minu korteris tuleks üks toru ühendada ülemise korteri toruga, et kunagi vanasti oli nii olnud ja nüüd peaks kogu süsteemi taastama. Kuna ma vene keelt kahjuks hästi ei oska, piinlik küll, siis ütlesin, et ma ei saa väga aru, mida ta soovib, ning pole huvitatud. Mees püüdis uuesti, seekord oma väheses eesti keeles, aga asi läks aina hullemaks. Ta ütles, et vaja minu kodus üks sein lõhkuda, ning seadis sammud sinnapoole, kus saatuslik toru pidi pesitsema, et haamer sisse lüüa. Seisin tee peale ette. Mis asja?! Õudusunenägu. Olin alles kolinud ja laps kohe sündimas. Valisin just sellise korteri, kus kõik valmis ja enam midagi tegema ei pea, ja umbes teisel päeval marsib sisse mingi mees, kes ütleb, et vaja sein maha lammutada. Mitte mingil juhul! Õnneks jätkus mul meelekindlust öelda, et mõeldagu välja mingi muu lahendus, mina midagi lõhkuda ei luba.

Seotud lood:

Nii me siis vestlesime päris pikalt, tema oma puises eesti keeles, mina oma olematus vene keeles. Tundsin kohati piinlikkust, et ma keelt ei oska, samas abitust: kas ta ikka lõpuks sai aru, et mingit lõhkumist ei tule? Pärast solvub ja teeb midagi nii, et mul sajab hiljem vesi kaela, karistuseks. Kui mees oli läinud ja ma ise rahunenud, mõtlesin, et päris kummaline ja absurdne seik iseenesest. Kaks umbkeelset Lõime tänaval ja ei mingit lõimumist. Täielik kaos!

Loe veel

Stromkal on palju venekeelset rahvast. Kui siin ringi liikuda, käia poes, jalutamas, juuksuris, saab keele suhu küll. Vaja vaid rohkem praktiseerida. Ja meil on siin paar tänavat kesklinna poole üks kohvik, nimeks Klatšikohvik. Ühe korra olen sisse piilunud, aga noh, mida või keda ma seal ikka klatšin, keelt ei mõista ja tuttavaid ka veel pole. Samas tabasin end ühel päeval mööda Sõle tänavat koju jalutades omaette vene keeles vaidlemas, ju üritasin ennast proovile panna – kas saan elementaarsete lausete ja suhtlusega hakkama. Ja vene keeles vaielda, see on ju puhas nauding!

Stroomi rannas jalutades olen märganud huvitavat erinevust. Venelased oskavad elamisest rohkem rõõmu tunda, kiiret pole kuskile, nad tulevad peredega kokku, lobisevad, kuulavad muusikat, grillivad liha, libistavad õlut. Vanamemmed jalutavad käevangus, saavad kõik maailma asjad läbi arutatud, isegi noored istuvad pinkidel ja vestlevad omavahel. Eestlased enamasti kas jooksevad, sõidavad rattaga, rulluisutavad. Või kui jalutavad, siis ka hästi kiiresti, kogu aeg telefonilt vaadates, mitu sammu nüüd juba tehtud on, mitu kalorit kulutatud. Ja kas peab veel palju käima, et samme täis saada.

Hiljuti tulid ühed tuttavad vastu, küsisin, kuhu jalutate, nad ütlesid, et ei tea veel, aga viis kilomeetrit on juba käidud. Tabasin end mõttelt, et ehk valivad tänapäeval neiud endale selle järgi isegi noormehi ja vastupidi. Kõigepealt küsitakse, kus sa elad. Ja kui noormees vastab, et ah, ma elan siin samas Randlas, sinu majast ümber nurga, jääb asi katki. Liiga vähe samme jalutamaks armastatu juurde ja tagasi. Ei saa normi täis. Mõnel teisel veab rohkem. Sa meeldid mulle küll, aga kus sa elad? Ma elan Kakumäel. Oo, see on ideaalne! Hakkame käima! Saab sammud täis ja jääb veel järgmiseks päevaks varukski.

Kolumn ilmus esmakordselt Anne & Stiili 2018. aasta juuninumbris.

Jäta kommentaar
ARTIKLIT SAAB KOMMENTEERIDA AINULT REGISTREERITUD KASUTAJA!
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare