Maailma parim Eesti

Meie kolumnist Justin Petrone viib kaugelt külla tulnud sõbrad kujuteldavale ringsõidule mööda Eesti põnevamaid paiku.

Kuigi ma reisin töö tõttu palju, ei ole ma põhimõtteliselt turist. Nii on mul õnnestunud veeta kaks nädalat Šotimaal, ilma et oleksin jalga viskitehasesse tõstnud, ning Roomas eelistasin kohalikku kohvikut Vatikanis trügimisele. Mingi maa külastamine ei tähenda mulle kohustuslike vaatamisväärsuste nimekirja, pigem soovin näha kohti, kus turistid tavaliselt ei käi.
Kujutan ette, et sõbrad, kes mulle Eestisse külla vajuvad, on umbes samasugused. Ma võtaksin nad Tallinna lennujaamas auto peale, nad oleksid väsinud, aga juba näljas uute elamuste järele. Kuni ma nende kotte ja kehasid autosse topin, tutvustan neile plaani: kuna nad on minu hoole all, siis peavad nad minu sõna kuulama. Ei ühtegi kunstimuuseumi, ainult päris elu!

Heakene küll, aga
ma pean neile siiski korraks näitama ühte elusmuuseumi ehk Tallinna vanalinna – see on asi, millest nad on juba kuulnud ja mida nad tahavad näha. Ning vanalinn ongi kiiduväärselt ilus. Aga kui ma neid sealt läbi talutan, on mul tegelikult üks teine plaan: suunduda Balti jaama kaudu Kalamajja.
Ma tahan, et nad näeksid kontraste: vanalinna säravaid butiike ja Kopli liinide mahajäetud puuhooneid, postkaarte müüvaid ilusaid näitsikuid Toompeal ja Kalamaja kodutuid kassipoegi prügikastist süüa nuuskimas. Ja ma arvan, et nad saavad aru: Kalamaja on omamoodi imeilus koht. Iga kord, kui ma sinna jalutama satun, näevad 19. sajandi lõpust ja 20. sajandi algusest pärit puumajad aina ilusamad välja. Samal ajal on selles linnaosas veel piisavalt kontraste, mis sümboliseerivad mulle praegust Eestit.
Aga parim asi, mida teha pärast päeva Tallinnas, on sealt kiiresti minema saada. Meie karavan pöörduks itta, mööda Eesti põhjarannikut. Teeksime kiired peatused sellistes piltilusates kohtades nagu Käsmu ja Võsu, aga edasi viiksin oma semud Toilasse. Miks Toila? Sest minu jaoks on see tüüpiline Eesti küla, pisikesed rootsipunased majad väikestel kruntidel, sinimustvalged lipukesed õues meretuule käes lehvimas, heas korras park, veepiiril veiklev sadam ning kõigele lisaks sanatoorium ja veepark.

Toilast sõidutaksin ma sõbrad
edasi Sillamäe asulasse. Kui Toila on kõige eestipärasem Eesti, siis kuidas ma neid Sillamäeks ette valmistaksin? Minu jaoks on see nõukogudeaegne tööstuslinn justkui reis teise aega. Toila on vanem, loomulikum, aga omal kombel tundub ta moodne. Sillamäe aga – ehkki tegelikult uuem – näib nagu oma aega külmunud, ajalukku kinni jäänud. See linn on justkui omamoodi alternatiivreaalsus: ideed sellest, missugune võinuks olla tulevik, mis ei saanud teoks.
Kreemikates toonides stalinistlike hoonete ja pikkade mereäärsete tänavatega Sillamäe on ideaalne koht, kus fotograafiaeksperimente teha. Ja kus veel võid sa Eestis leida Juri Gagarini tänava? Minu teada on Sillamäe oma ainuke.
Ma tean, et mu sõpru intrigeerib ja huvitab Venemaa, ning Eesti on neile üks võimalus mingilgi moel Venemaad kogeda. Seepärast suundumegi Sillamäelt edasi lõuna suunas: Peipsi järve äärde, kus asuvad Kolkja, Kasepää ja Varnja küla. Neis toimetavad ringi vene vanausulised, kes lahkusid Venemaalt 18. sajandil ja on sellest ajast peale suurjärve ääres oma kombeid säilitades elanud. See kultuurikonserv on osutunud võimalikuks tänu geograafiale: ühest küljest piirab vanausuliste külasid järv, teisest küljest ümbritsevad paksud metsad.
Kui kõnnime sõpradega mööda neid külasid, siis pole midagi parata: jääb mulje, justkui oleksime sissetungijad, mitte väga teretulnud. Aga just see tekitab ka tunde, nagu näeksime parasjagu midagi unikaalset, midagi, mida me tegelikult ei tohiks näha. Pearättides vanad naised piiluvad välja oma kuuridest, ise samal ajal sibulaid põimikuteks punudes.

“Kes te olete?”
kumab nende silmist küsimus. “Mida te siin meie juures teete?” Seepärast ma soovitangi sõpradele, et nad mõned sibulapärjad kaasa ostaksid, ja viin nad sööma siinsesse sibularestorani. Kohalikku majandust tuleb ju toetada!
Peipsi äärest suunduksime edasi Tartusse, millele saab heita kõige parema pilgu toomkiriku tipust. Et vaateplatvormini jõuda, peame läbima Toomemäe pargi ning maas vedelevate ja õlut tarbivate noorte hunnikud – see on vaatepilt omaette, kuulsa Tartu vaimu materialiseerumine. Aga pärast kirikutorni pean ma juhatama sõbrad La Dolce Vitasse, oma lemmikrestorani selles linnas.
Ma olen hingelt ja kasvatuselt itaallane ning sestap tooksin teile sellise paralleeli: kujutage ette, et teie kui eestlased peaksite kama, kartuli ja hapukapsa söömiseks ennast üles lööma ning küünlavalgel valge linaga kaetud laua ääres istuma? Imelik, kas pole? Ja siis veel maksta terve varandus selle toidu eest, mida su vanaema alati kodus tegi? Vaat nii tunnen mina end enamikus Eesti Itaalia restoranides. Kuid La Dolce Vitat juhivad päris itaallased ning see on taskukohane, lihtne, normaalne Itaalia toit!

Aga nagu Tallinna puhul,
nii on ka siin õige mõte linnast jalga lasta. Kuhu edasi? Kagu-Eestisse Setumaale läheksin ma oma kambaga kahel põhjusel. Kõigepealt on seal kandis ühed Eesti tihedamad metsad ning seal saab mitte ainult aduda eestlaste loodusearmastust, vaid mõista ka 1940. ja 1950. aastate vastupanuvõitlust. See teema pakub võõrastele alati huvi, nii et mul on paras võimalus neile natuke Mart Laari metsavendade-raamatuid ümber jutustada.
Teiseks on Setumaa see koht, kus võib end päriselt tunda nii-öelda tallamata radadel. Isegi eestlased tunnevad siin teed küsides kohmetust ning pearätiga väike vanatädi vastab arhailiselt kõlavas setu keeles. Ja meil on võimalik sõita läbi Venemaa – tõsi, autot peatada ei tohi, aga sellegipoolest tõuseb veres adrenaliin nende paari kilomeetri jooksul, mil me nn Saatse saabast läbime.
Saatsesse jõudes käiksime hämaras ja püha suitsu täis õigeusu kirikus ning kuulaksime, kuidas vanad habemikud kirikuõpetajad missat laulavad. Edasi viiksin ma sõbrad Kaperasse, Piusa ürgoru puhkemajja, kus saab nosida kala, mis püütud piirkonna tuiksoonest Piusa jõest.
Maanteele naasnud, siirduksime loodesse, Viljandi poole. Viljandi on kentsakas väikelinn, mille kõige kummalisem nurk on Isu Ait. Nagu nimestki arvata, on tegu vana aidaga, mis on ümber ehitatud millekski, mida mõni kutsub ehk restoraniks.
Kui ma sinna esimest korda sisse astusin, oli mul tunne, nagu oleksin sattunud mõne Lars von Trieri filmi võtteplatsile. Koht oli seest üleni musta värvi. Kunded istusid lauas üksi ja sõid vaikselt oma toitu. Naisterahvas leti taga ulatas mulle kaks jänesepea kujulist pirukat ning temast kiirgas tontlikku rõõmu. Ei, Isu Aidaga on midagi viltu ning seepärast ma seda oma sõpradele näitaksingi. See oleks meie Eesti-reisi kõige hitchcockilikum episood. Edasi läheksime natuke normaalsemasse aita, nimelt Pärimusmuusika Aita lossimägedes – vaataksime, kas seal toimub parajasti mingi pillimängu õpituba või lausa etnokontsert.

Kaardi peal tundub Eesti väike.
Aga see on ka loomulik: ühel pool on hiigelsuur Venemaa ja teisel pool Rootsi, mis on sama pikk nagu India. Nii et ilmselt mu sõbrad imestavad, kui palju läheb tegelikult aega, et sõita Viljandist edasi Haapsallu.
Õnneks on see sihtkoht reisi väärt. Haapsalu on minu lemmiklinn Eestis – värviline ja veider, justkui Astrid Lindgreni raamatu illustratsioon. Ja pole ju imestada, miks, kui nende raamatute illustraator Ilon Wikland veetis lapsepõlve just selles linnas. Minu lemmikkohad on mereäärne promenaad ja loss. Lastele meeldib mänguväljak lossi kõrval ning seal on muide ka elektrivõtukoht ja tasuta wifi, nii et imehea koht kiirele spontaansele vabaõhukontorile. Edasi viiksin ma sõbrad keha kinnitama muinasjutuliselt heade beseekookidega Müürivahe kohvikusse sealsamas lähedal.
Haapsalust sõidaksime edasi Rohuküla sadamasse, laevale ja meie järgmisse sihtpunkti: Hiiumaale. Kui Viljandi on justkui Lars von Trier ja Alfred Hitchcock, siis Hiiumaa on nagu Tolkieni “Sõrmuste isand”. Pilliroost katused, ojadest jupitatud hajakülad, puuvõradest moodustunud varikatused, tuulikud igal pool… Pooleldi ootad juba, et aidauksest astuks välja mõni kääbik, aga selle asemel tervitavad sind hiidlased oma isevärki hiiu huumoriga. Ning igale välismaalasele tuleb selgitada, et nõukogude ajal pidi eestlastel olema eriline pass, et oma maa suuruselt teist saart külastada.
Pärast Hiiumaa vallutamist on meie reisiseltskonnal arvatavasti selline tunne nagu mägironijail, kes on viimaks jõudnud kõige kõrgema mäe tippu, vaatavad sealt alla ja mõtlevad: “Ja mis siis nüüd?” Selline kaunis üksildane tunne. Kujutan ette, kuidas see meid närib, kui me autoga mööda Noarootsi valla käänulisi teid Nõva poole sõidame ning aeg-ajalt siin-seal rannas või metsa vahel elu mõtte üle mõtisklemiseks peatume.
Eestis aga viivad kõik teed Tallinna. Sinna me läheksimegi, arvatavasti kõrtsirallile, hüvastijätuks või nii. Tuhanded soomlased, britid ja teisedki võivad kinnitada: kui sa tahad Eestis napsu võtta, mine Tallinna.

10 Eesti toitu ja jooki,
mida ma oma sõpradele kindlasti pakuksin:
1. Kali – Eesti Coca-Cola, parem kui originaal.
2. Küüslauguleivad – sõltuvust tekitav (õlle)snäkk.
3. Kama – korrastab seedimist.
4. Sõir – pehme setu juust. Mida rohkem köömneid, seda maitsvam.
5. Röstitud mandlid – eriti siis, kui neid saab osta keskaegse näitsiku käest.
6. Murakajogurt – kõik jogurtid on head, aga see on parim!
7. Mulgi puder – Viljandimaa delikatess, mille sees võib isegi natuke pekki süüa.
8. Rabarberikissell – kas see on hapu jook või midagi muud? Ma ei söö ega joo, vaid jöön seda.
9. Elus õlu – lõhnab nagu vedel leib. Seda saab näiteks laatadel.
10. Meekook – minu lemmikkook Eestis!