See pidi olema tähtedesse kirjutatud, juba mu esimene hüüdnimigi Eestisse tulles oli - ja ma ei häbene seda teile öelda - Chihuahua. Neli siin elatud aastat on näidanud, et eestlasele on sellise keerulise nime nagu João hääldamine tükk tegu. Foneetiliselt oleks see midagi nagushu-han-u, mis on "Chihuahuaga" päris sarnane, nagu näete.

Ühesõnaga, chihuahua.
 
Lubage mul rõhutada, et ma olen sedasorti inimene, kes eelistab ööd Pariisi Hiltonis Paris Hiltonile. Mingeid üleloomulikke jõude see ei nõua, kui aus olla. Aga see mu ootamatu hüüdnimi Chihuahua tekitas minus selle pisikese koera ja nende omanike vastu siiski huvi.
 
Kes need inimesed on? Kõik need Barbie ajastu järgsed Paris Hiltonit imiteerivad tüdrikud. Tundub, et endises Nõukogude Liidus tekib neid juurde nagu seeni pärast vihma. Ja ka Eesti pind pole sellest päris puutumata jäänud, nagu pole vist vaja mainida.
 
(Ja mu mõtted teevad siinkohal väikese uite.)

Tegelikult me, chihuahua´d, teame väga hästi, mille järgi potentsiaalset omanikku ära tunda. Me haistame nende lähedust kilomeetri kauguselt, kaheksa miili kõrguselt, keset suurt rahvamassi. Võimalik, et selle põhjuseks on meie alaline erksus ja teadlikkus meie ümber toimuvast: kõige tõenäolisemalt kuulub meie habras eksistents just sellisele tüdrukule, kel pole aimugi, miks neid niimoodi nimetatakse.
 
Chihuahua on linn Mehhikos.

 
Teisi tunnusmärke? Vabalt. Chihuahua slängis nimetame seda "bling-bling paketiks". Arutasime seda eile teiste chihuahua´dega ja oleme ühel meelel kuue karakteristiku suhtes, mis meie arvates Eestile omast mustrit iseloomustavad:
 
  ¤ me veedame 72,5% ajast Louis Vuittoni kottides,
  ¤ me käime lõunatamas Tallinna kesklinna peeneteslounge´ides, 
  ¤ meie omanikul on kenasti hoolitsetud käekesed ja ülipikad värvilised geelküüned,
  ¤ Priit on meie peale alati armukade ja tal on võimas Saksa sportauto,
  ¤ me saame head liha, aga õhtusöök on alles siis, kui me omanik spordiklubist tuleb,
  ¤ ta kammib meid vähemalt seitse korda päevas.
 
Ei, ärge arvake, et me oma eluga igati rahul oleme. Vastupidi. See võltsteemantitega kaelarihm ei kõlba koera hänna allagi, või te arvate, et me kaelakee tagasi lükkaks? "Miks te mässu ei tõsta?" küsite nagunii. "Lihtsalt hammustage teda!" Jah, me oleme tõesti tugeva terriotoriaalse ja kaitsva instinktiga loomad, aga paraku on meie tugevaim iseloomujoon lojaalsus peremehe vastu.
 
Ärge unustage, me lasime asteekidel end isegi oma pühades rituaalides kasutada. 
 
Aga meie elame Euroopas ja 21. sajandil. On aeg häält tõsta. Oma chihuahua-õiguste eest välja astuda. Me poleks uskunud, et see Ameerikate vanim tõug kunagi siin Läänemere-äärses pärapõrgus lõpetab. Vabandust sellise avameelsuse eest, aga talv on liiga pikk olnud ja kõige piiritumalgi suuremeelsusel on lõpuks piirid. 
 
On aeg, et inimesed saaks aru, et me pole päris sama, mis kaisukarud, et meie luu ja liha on tõelised. Meil on kõrini, me ei taha enam olla pelk dekoratsioon. Kallid iluvidinad.
 
Või et me meeldime teile? Laske meid siis nendest Louis Vuittoni kottidest välja ja makske meile kinni nädalalõpp Pariisi Hiltonis ilma Paris Hiltonita. Miks mitte? Ah, aga Pariis... Jah, tundub, et Prantsuse puudleid kimbutab sama probleem... Kahju. Väga kahju. Kurb tunnistada, aga meie chihuahua´lik usk inimolevusse on kustumas...

*João Lopes Marques on raamatu "Minu Ilus Eksiil Eestis" autor. Temast lähemalt loe  SIIT!

Vaata ka asjakohast videot {video]