Umbes täpselt sellist tiraadi - asesõnade asemel olid küll ehtsad nimed ja kohad - kuulis minamees ühes täiesti viisakas asutuses väga töises õhkkonnas. Mitte esimest korda ja mitte ainult seal. Mõnel pool pruugitakse kuradeid natuke harvemini, mõnel pool tihemini. Mõnel pool on vahesõnade - tegelik nimi on küll parasiitsõnad -  valik rikkalikum ja, öh, seksikam. Aga midagi erilist selles pole. Ükski ei punasta, keegi ei pane enam tähele kah, et vägisõnad on muutunud paljudele inimestele justkui sidesõnadeks, mida topitakse igale poole.  
Isegi enam ammu adumata, et võibolla pole see just kõige viisakam. Aga kui ka kohalviibivatel naistel need märkamata jäävad... ju siis on kõik korras. Pealegi on ka kõnepruugis võrdsus ammu saavutatud. Lasevad naisedki kuradeid ja neid teisi üle oma punahuulte nii, et anna aga olla.  
Ometi, kui nüüd pöörduda tagasi selle alguse tekstinäite juurde, just kirjapanduna, lugeda see läbi või ka valjusti ette ning siis kujutleda, kuhu selline stiil võiks kuuluda, arvaks ilmselt mõnigi, et ju poe taha kangete õlleballoonide manu. Või mingisugusesse sarnasesse situatsiooni. Pesematuse, rahatuse, pohmelli või sametise joobe, salatubaka, alkoholist küntud, tortidena kasvavate näokarvade, poolelijäänud alghariduse maailma. Sõnaga, nii võiks rääkida keegi, keda sotsiaalteadlased paigutavad mõnuga alam- või lausa põhjakihti.
Kuid niimoodi räägivad ka magistrid ja doktorandid, muud edukad ja ilusad. Täiesti kaine peaga ja asjalikus töises õhkkonnas. Maailm on ära pööranud - pestud-kustud-kammitud räägivad nagu pätid ja ise aru ei saa.
Seda nähtust võiks tõlgendada ei tea mitut eri moodi. Üleüldise allakäigu ja labastumise märgina - ropendamine on aktsepteeritav, alamkihtide kõnepruuk on moes, nagu ka rõiva- ja käitumisstiil, tänavale sülitamist ei panda kah tähele. Või, kui keerulisemalt ajada, nii nagu juhutöölised poe taga ropendavad tööst rääkides, nii ropendavad kontorirotid kontoris koosolekul tööst rääkides, millest võiks tuletada, et tööst rääkimine lausa paneb inimesed ropendama. Või siis, mis mõnele mehele, kes terve kolm kursust filoloogiateaduskonnas kaaberdanud - siis nimetati filosoofiateaduskonnaks ümber, mis teeb siiani nalja - meelepärane, annaks selline nähtus või pigem isegi nähtuse märkamine, tunnistust, et eesti keel on kihistumas. Ehk meil on tekkimas kõrgstiil ja madalstiil nagu vanemates kirjakeeltes. Mis pole üldse halb märk - meie keel on küpsemas, arenemas, seega elab edasi. Uhh, kui romantiliselt ja rahvuslikult see nüüd kõlas... Aga päriselt ka, parimat inglise keelt pidavat rääkima kuninganna ja siis veel Londoni politseinikud, räägib müüt. Parimat, see tähendab, korrektseimat. Mistõttu võiks arvata, et ka siin maal peaks igaüks, kes ennast enamaks kui põhk arvab, ka vastavalt sedamoodi rääkima. Ehk, mida enam endast pead, seda korrektsemalt ja viisakamalt keelt pruugid.
Mis aga ei kipu teps nii olema, kahjuks. Võibolla pole selle peale tuldud. Et sinu kõnepruuk on enamgi sinu seisundi, hariduse, kui soovite, klassi märk kui riided-autod-läpakas vms. Meenub taas lugu Orwellist, kes tahtis kangesti kainerisse sattuda, aga viidi aina koju, sest viisakas kõnepruuk andis ära, et tegu on erakooli poisiga, kes vaid pätti teeskleb. Ja meilgi võib ilmselge kodutu pöörduda su poole väga viisakas, vägi- ja parasiitsõnadeta keeles, andes sellega tunnistust, et on kunagi haridust saadud, on kunagi paremaid päevi nähtud.
Mistõttu, tobe on küll üleskutsetega tegelda, aga oma keelepruuki võiks rohkem jälgida. Puhtalt edevusest, selleks, et jätta endast paremat muljet. Pole see üldse nii raske. Vägisõnad välja, eriti need, mis parasiidina esinevad, st samamoodi kui noh ja ööö väga paljudel. Siis parasiidid välja ehk: kui parajasti ei räägi, oled vait, mitte ei määgi ega nohhita. Edasi ülepea korrektseks - on "otsuseid" ja "põhjusi", mitte vastupidiseid lõppe. Mõttetud võõrsõnad maha, eriti need, mille tähendus on ebaselge... aga see on sügavalt omaette teema. Ja siis võiks ka põlastada, et noorukitel on iga kolmas sõna t...