Millest räägivad unenäod?

Unenägudele on püütud anda erinevaid tähendusi ja tõlgendusi. On inimesi, kes ei pööra tähelepanu unenägude sisule ega püüa neid meelde tuletada, aga on ka neid, kes seda teevad ja püüavad seostada unes nähtut oma tuleviku või minevikuga. O

Suurema huvi une ja selle olemuse vastu tekitasid kindlasti läinud sajandil Sigmund Freudi teooriad, eriti need, mis käsitlesid unenägusid ja nende tõlgendamist. Freud lõi psühhoanalüüsi ja unenägude analüüsimise tehnika, et ravida emotsionaalseid ja vaimseid häireid. Freudi vaatepunkt, et unenäod vallandavad instinktiivse energia, viis arusaamale, et unenäod on justkui kaitseklapp meelele.
1953. aastal avastati, et uni pole ühtlane magamise ja unenägude nägemise aeg, vaid et üks unefaas on ülejäänud unest täiesti erinev – et peale aju omapärase elektrilise aktiivsuse esinevad sel ajal ka sagedased silmade liigutuste sööstud ja pulsisageduse ning hingamise kiirenemised koos lihastoonuse samaaegse täieliku kaoga. Selgus, et see ongi see aeg unest, mil nähakse unenägusid. Kuna lihastes sel ajal toonus puudub, ei väljenda magaja unenägusid väliste füüsiliste liigutuste ja tegevuste kaudu.
Oli pöördeline aeg ja akadeemilised meditsiiniuuringud hakkasid domineerima psühhoanalüüsi teooriate üle. Tänapäeval käsitletakse une ja unenägude uuringuid suuremeelselt käsikäes.
Unenägude und ehk REM-und (ingl k rapid eye movement) kogevad kõik inimesed igal ööl kolmel kuni viiel korral, see moodustab tavalisest, 7–8 tunni pikkusest unest umbes viiendiku. Tavaliselt mäletatakse kõige viimast unenägu, millest ärgatakse.

Unenägu häirib und

Enamiku inimeste puhul elavad unenäod n-ö oma elu ega allu magaja kontrollile.
Mõnesid unenägusid nähakse sagedamini. Need on seotud kukkumise või lendamise, füüsilise ohu (mingi loom või halva kavatsusega isik jälitab või ajab taga), hilinemisega (lennukile, laevale, rongile), kimbatuse, eksimise ja ülesandega mittetoimetulemisega (näiteks eksamil) või kuulsuse saavutamise (võidurõõmu) olukorraga. Need unenäod võivad peegeldada ärevustunnet või esinevad lastel ja noortel inimestel, kes alles õpivad oma käitumist ja eluga hakkamasaamist hindama vastavalt neid ümbritsevatele loodusseadustele ja sotsiaalsetele reeglitele. Unenägude kujundid ja tajud on pärit mälus salvestatud infokildudest, mida paigutatakse ümber ja taasesitatakse vastusena ärkveloleku kogemustele. Kui unenäod katkestavad und, võib see olla märk emotsionaalse informatsiooni töötlemise häirest.
Unenäod korduvad harva täpselt samana, küll aga korduvad teemad. Korduvad samasisulised unenäod võivad olla kestva emotsionaalse pinge väljenduseks. Inimesi, kel unenäod korduvad, iseloomustab kehvem stressiga toimetulek ning halvem kohanemine ärevuse ja masendustundega. Korduvate halvasisuliste unenägude lakkamine peegeldab heaolu paranemist.

Uni räägib teist keelt

Peamine erinevus ärkveloleku mõtete ja unenägude vahel on nende väljenduslaadis. Ärkvelolekus on ülekaalus lineaarne ehk sirgjooneline väljenduslaad, mis põhineb loogilistel seostel, unenägude uni väljendub üldisemalt, on emotsionaalseid seoseid järgiv. Neil inimestel, kes on häälestanud end päevaste kogemuste emotsionaalse tähenduse jälgimisele, kirjeldavad (illustreerivad, selgitavad) unenäod nende meele hetkeolukorda küllalt hästi. Seega vanasõna parafraseerides: ütle, millist und näed, ja ma ütlen, mis seisundis sa oled.

Hirmuunenäod ehk luupainajad

Need on unenäod, mis on piisavalt hirmutavad, et magaja unest üles äratada. Luupainajad võivad esineda mis tahes ajal öösel, aga enam on neid öö viimases kolmandikus, kui esineb rohkem unenägude ehk REM-und. Kui painajad on seotud sügava ehk mitte-REM-unega, iseloomustab neid puhas hirmutunne ilma visuaalsete kujunditeta; kui need on REM-unega seotud, võtavad nad pigem hirmutavate unenägude kuju. Mõlemal juhul tõuseb sümpaatilise närvisüsteemi toonus, süda hakkab pekslema, vererõhk tõuseb ja rohkest higistamisest võib magaja läbimärjaks saada. Pärast ärkamist võib uuesti uinumine venida, aja jooksul võib tekkida kartus magamajäämise ees. 
Luupainajaid esineb igas vanuses. Enamik inimesi on hirmuunenägusid kogenud vähemalt korra elus. Sagedamini esineb neid lapseeas esimese kümne aasta jooksul, vähem pärast puberteediiga. Üle kolme kuu kestvaid hirmutavaid unenägusid esineb veerandil 2–5aastastel, alla pooltel (41%) 6–10aastastel, viiendikul (22%) 11aastastel. 20–30 protsendil 5–12aastastel lastel on vähemalt üks luupainaja poole aasta jooksul. Vanuse tõustes hirmuunenägude esinemissagedus väheneb vastavalt sellele, kuidas laste elukogemus paraneb ja mida vähem on neil ärevust seoses endaga paremini hakkamasaamisega.
Sagedamini kui kord kuus esineb hirmuunenägusid 8–30% täiskasvanuist. Halbade unenägude esinemissagedus kasvab pärast stressirohkeid sündmusi ja on üks posttraumaatilise stressi sümptoms. Neid võib esineda pärast REM-und maha suruvate rohtude (mõned antidepressandid) kasutamise lõpetamist ja alkoholi ärajätmist ning olukordades, kus REM-uni oli eelnevalt haigusliku seisundi, näiteks unelämbustõve tõttu allasurutud, ja ka psüühikahäirete puhul. Luupainajate teket võivad soodustada ravimid (mitmed antidepressandid, rahustid, uinutid, neuroleptikumid) ja alkohol.

Uneterror lapseeas

Parasomniad – ladina keeles para (kõrval), somnus (uni) – on unega seotud soovimatud käitumised, mis pole täielikult magaja tahtliku kontrolli all. Selline soovimatu füüsiline või kogemuslik unega kaasnev sündmus on kui segu magava meele ja unesolija näiliselt eesmärgikindlast käitumisest. 
Sügava une parasomniad põhjustavad sügavas unes olija sellist käitumist, mis on teisi häiriv, segadusttekitav ja tihti ohtlikki, näiteks agressiivsus voodipartneri suhtes.
Uneterrorit kogeval lapsel, kes on osaliselt ärkvel ja paanikas, lööb süda kiiresti, ta hingamine on kiire. Kuigi võimeline normaalselt liikuma ja isegi kuulma ja vastama, võib selline laps hirmutada oma vanemaid hallutsinatsioonide kogemisega. Uneterroritel pole õnneks tõsiseid tagajärgi ja laps kasvab neist välja.
Unenägude unega seotud parasomniad võivad olla seotud  eelnevate neuroloogiliste või psühhiaatriliste häiretega. REM-unega seotuna on need korduvad unenäod, millele järgneb unest ärkamine koos unenäo mäletamisega, valdav emotsioon on hirm, kuigi võivad kaasneda ka viha, kurbus või kimbatustunne. Uuesti uinumine võib venida, sagedased parasomniad võivad tekitada hirmu magamajäämise ees. Enamasti ei kaasne REM-parasomniale unenägude väljaelamist  motoorse käitumisena, nagu võib see olla REM-une aegse käitumishäire puhul. Juhuslikuna esineb parasomniaid nii lastel kui ka täiskasvanutel. Parasomniate esinemist on kinnitanud umbes 5% täiskasvanutest, nende esinemissagedus on suurem naistel kui meestel. Sageli esineb parasomniaid psühhiaatriliste häirete korral. Posttraumaatilise stressi puhul on painajal sageli teemasse puutuv või sõnasõnaline seos traumaatilise sündmusega, sageli esineb seda sõjaveteranidel ja neil, kes on pidanud taluma äärmuslikku füüsilist või psühholoogilist vägivalda. Ka päeval võivad need inimesed olla hirmul või süütundest vaevatud ja kogeda ebameeldivaid mälestuspilte minevikust ka ärkvelolekus.

Uneskõnd ja jalgpall

Kõige sagedamateks motoorseteks häireteks une ajal on uneskõndimine, unes rääkimine ja hammaste kiristamine. Sellised automaatsed käitumised esinevad tavaliselt sügava une ajal, tegemist on tunnetuse ja käitumise vahelise lõhega, kui aju kõrgemate ja madalamate osade vahelised aktiveerumisprotsessid on kas mittetäielikud või uneaegselt koordineerimata.
Omaette teema on REM-une aegsed käitumishäired. Teadmata põhjusel mõned magajad, tavaliselt mehed alates 50. eluaastatest, kaotavad võime pidurdada REM-une aegseid motoorseid käsklusi. Tulemus on sageli koomiline, aga vahel ka teisi kahjustav unenäos nähtud liigutuste väljamängimine. Unenäos autot juhtides võib magaja liigutada oma käsi, nagu oleksid need roolirattal. Unenäos jalgpalli mängides võib ta joosta üle magamistoa ja põrgata näiteks vastu kummutit. Selliselt võib kahjustada nii ennast kui ka voodikaaslast, kui see juhtub teele ette jääma. Täpset häire põhjust ja olemust seni ei teata, osadel REM-une käitumishäiretega inimestel on leitud ajutüve piirkonna neuroloogiline häire.
Unes võivad mõned inimesed kogeda selliseid mõtteid ja tundeid, mis on lähedased vaimuhaigusele, nii et see häirib nende pereliikmeid ja paneb tõsiselt muretsema. Kuna aju muudab uneaegselt kiirelt oma elektrilisi ja biokeemilisi seisundeid kogu öö jooksul ja paljud neist muutustest nõuavad vahel väga vastandlike jõudude täpset ajastust, pole imekspandav, et emotsioon ja muutunud taju ning mõtlemine on vahel nii tugevalt valla päästetud, et magaja ärkab.
Mõnedel inimestel on võime jälgida, mida nad unes näevad. Sellise võimega inimesed võivad õppida muutma käimasoleva unenäo kulgu. See oskus pole küll tavaline, aga võib aidata hirmuunenägusid või häirivaid unede stsenaariume kontrollida. Igaühel see aga paraku ei õnnestu.
Kuna uneaegsete painajate põhjused on erinevad, on erinevad ka ravivõimalused. Efektiivseks võivad osutuda nii ravimid kui ka konflikti lahendamisele suunatud psühhoteraapia, kognitiivkäitumuslik teraapia, desensibiliseerivad ja lõõgastavad tehnikad, positiivse kujustamise õpetus, millega püütakse mõjutada unenägude sisu, ka hüpnoos. Kui öised painajad rikuvad une ja selle tõttu saab häiritud järgmiseks päevaks taastumine, tuleb pöörduda arsti, soovitavalt unearsti poole.