Naine naise vastu, või siis mitte?
Riigi puhul, kus on üldlevinud arvamus, et „Eestis on palju rohkem naisi kui mehi“, on see päris intrigeeriv.
Ma ei mõtle seda lauset: „Eestis on palju rohkem naisi kui mehi“. Ei. Ma räägin karmist konkurentsist: kuidas on võimalik, et eesti naised teevad üksteisele aina komplimente?
• „Sa oled täna nii ilus, Piret!“
• „Ma nägin Facebookis su tüdrukut, kohe näha, et ta on väga tore!“
• „Olen nõus, Maarjal on, jah, kena rinnapartii.“
Eesti naised ei tundu solvanguid või kadedusest pritsivaid sõnu kuigi sageli jagavat. Miks see mind nii väga üllatab? Sest Charles Darwini evolutsionistlike teooriatega see ei klapi. Selline käitumine on ebanormaalne. Ebaloomulik. Igas ökosüsteemis, kus mehi on vähevõitu – ja nende eluiga kõigele lisaks väga lühike -, peaksid naised sobiva paarilise nimel vihaselt võistlema. Et saada oma lapsele parimad geenid.
Ma ei taha Eestist oma isiklikku Galápagose saarestikku teha, aga ma olen seda huvitavat nähtust seletavate hüpoteeside üle siiski juurelnud. Lubage mul neid ka teiega jagada, kallid lugejad:
• Kas on ehk väline ülihoolitsetus ainus, mille osas on lubatud üksteisega võistelda?
• Olen ma nii naiivne, et ei mõika, et eesti tüdrukud on omavahel tavaliselt hoopis ülimalt küünilised?
• Ruraalne ja rahvuslik meelestatus on eestlastes nii sügaval, et tuntakse lihtsalt uhkust oma ühise etnilise vara pärast?
Võimalik, et kõik kolm korraga, aga mulle endale tundub kõige tõenäolisem see viimane. Siin riigis on mulle silma jäänud ainult üks selge vastandus, ja see on eesti ja vene tüdrukute vahel. Oih, puudutan vist jälle tabuteemat... Aga ikkagi, ma kujutan ette, et kõige rohkem viha – ängi – tekitab mehe kaotamine oma vaenlasele.
Kes on see „vaenlane“? Vene tüdruk muidugi. Ausalt, ainus kadeduse - või võistluslikkuse – noot, mida mina siin olen kogenud, on seotud just sellesama teemaga:
• Eestlased kommenteerivad irooniliselt: „Eriti seksikas... Nagu jõulukuusk, on ju?“
• Slaavi tüdrukutelt kuuleb: „Kuidas sa saad eesti tüdrukuga elada? Nad ei näita ju absoluutselt mingeid emotsioone välja...“
Kui nüüd päris aus olla, siis minu meelest on mõlemad märkused ebaausad. Kogenud naistekütina – või „seksterroristina“, nagu osa Eesti mehi mind kirjeldada tavatseb – võin öelda, et mul on kogemusi mõlemal tandril. Olen praegu väga õnnelik koos oma eesti partneriga ja ausalt öeldes ei oska ma ennast suhtesse vene naisega kujutledagi – meie mentaliteedid on lihtsalt erinevad.
Aga ometi on mitmes mu parimas eesti sõbras Vene verd. Ja ma arvan, et venelased võivad olla väga seksikad. Ent minu elu parimad hetked on möödunud eestlaste seltsis. Tundub, et nad mõistavad seda portugali tüüpi ja et see portugali tüüp mõistab neid.
Tõele au andes oleks mul üldse väga raske veel kunagi tulevikus olla suhtes inimesega, kes ei ole põhjamaadest. Mitte ainult usulistel põhjustel või kartusest, et ta pere mind igapäevaselt ahistama hakkaks. Ennekõike sellepärast, et minu jaoks ei ole vastuvõetav, kui tüdruk – on ta siis -sõber või mitte – peaks mulle tasahilju sosistama: „Mis mõttes, João... Sa tahad öelda, et sa pole tähele pannud, et ta jalad on paksult tselluliiti täis?“ Või veel hullem: „Vean kihla, et tal on silikoonrinnad!“
Ühesõnaga: ebasiiras või mitte, eesti naiste aus mäng väärib tunnustust.
*João Lopes Marques on raamatu "Minu ilus eksiil Eestis" autor
