Pöial püsti!
Ma ei ole selle üle just eriliselt uhke, aga pean tunnistama, et kohati võin ma väga armukadedaks muutuda. Eriti siis, kui satun unistama asjadest, mis on sisuliselt võimatud: olla 20 aastat noorem, kanda vähem kohustusi, elada Eesti tüdrukuna...
See viimane võib natuke geilik tunduda, aga sellel unistusel on väga konkreetne põhjus - mulle lihtsalt meeldiks vabalt ja muretult mööda Eestit hääletada.
Olgem ausad: Eesti on tõenäoliselt tüdrukule pöidlaküüdiks parim riik maailmas. Kõik eeldused nauditavaks kogemuseks on igatahes olemas:
• lühikesed vahemaad
• puuduvad kiirteed
• keskpärane ühistranspordisüsteem
• õitsev autokultuur
• tühjavõitu kukkur
• rahvuslik solidaarsus
• tee-äärsete prostituutide vähesus
• kenad jalad.
Ma kipun arvama, et Eesti tüdruk, kes pole elus kunagi hääletanud, ei saa kuigi äge olla, või siis igal juhul paljusid imelisi eestluse kurde ja käänakuid ta ei tunne. Debiilseid autojuhte ja perverte on muidugi igal pool, riigist olenemata, see on fakt, aga vähemalt siiani on risk, et Eestis hääletava tüdrukuga midagi juhtub, olnud sama suur kui võimalus, et Piritat tabab tsunami või Pärnut kuumalaine.
Tundub, et ses osas on asjad kontrolli all
Mul on siiani meeles, mis mu sõbranna Triin mulle kunagi rääkis. „Kas sina pole siis sellest Tartu ja Tallinna vahel sõitvast paksust alasti mehest kuulnud?“ imestas ta. „See mees sõidutab ainult tüdrukuid...“ Tookord olin päris rabatud, eriti veel, kuna Triin kinnitas, et ta on ka ise temalt paar korda priiküüdi vastu võtnud. „Ta ei varja midagi ja seletab alati oma plaanid ausalt ära: „Ära karda, ma viin su kohale ja ma ei puutu sind. Sina pead mind ainult vaatama...“
Selline on austus. Inimene siseneb liiklusvahendisse ja maverick´ist autojuht informeerib teda transporditeenuse osutamise lepingulistest tingimustest. Kusjuures tundub, et see - hmmm – minimalistlik sohver opereerib Eestimaa teedel juba üksjagu tükk aega.
See ei peaks mind tegelikult nii väga üllatamagi. Ma olen täheldanud, et ülekaalukas enamus mu alla 25-aastastest naissoost sõpradest siinmail on sellest rahvuslikust spordialast sõltuvuses. Nad kohe ei saa muud moodi. Ühesõnaga, see paljas vanamees on lihtsalt üks ekstentrikust erand, muidu kohtab siin riigis igati toredaid autojuhte: Eva rääkis, et teda oli kunagi peale võtnud tuntud poliitik, Piretit sõidutas kuulus muusik, Gerli oleks äärepealt ära armunud üleinimesesuurusesse korvpallurisse.
Kõigele lisaks aitab see rituaal siinset soolist lõhet tasakaalustada, parandades kohalike suhtlusoskusi. Meestele tavaliselt kogenud neiude seltskond meeldib, need tüdrukud teavad peeneid nippe, nagu millal ja kuidas naeratada või millised on parimad paigad autojuhtide veenmiseks ja/või valimiseks (bensiinijaamad, bussipeatused, McDonald´sid).
Hääletamine on vabaduse väljendus
Kahju, et vanus inimest pidurdab. Ma eputan siiani oma viie-kuue sõiduotsaga, mille ma kunagi 17-aastaselt ära tegin: oma Pariis-Barcelona käigul, mida ma vahel ikka veel unes näen. Mul on meeles isegi see Prantsuse kiirtee tollitsoonis Toulouse´i väljasõidu juures telkides nähtud unenägugi: seisan Eiffeli torni ees, käes papist silt, millel kirjas mu ema Lissaboni aadress.
„Sürrealistlik?“ Natuke küll. Ükski Pariisis sõitev autojuht ei teaks, kust seda 1800 km eemal pärapõrgus asuvat tänavat leida. Aga ma ei andnud alla. Ei anna alla: aeg-ajalt, nii paar korda aastas, näen seda tobedat unenägu ikka ja jälle...
Aga tagasi Eesti juurde: äsja saabus kevad, ilm on juba mahedam, teed on turvalisemad ja miniseelikud on tagasi, suurendades tee kõrval seisvate hääletajate šansse. Nagu teate, võib eestlase hing olla rahutu ja spontaanne...
Viljandi? Rakvere? Võru? Haapsalu? Paide? Tartu? Ärge liiga palju mõelge, pöidlaküüt on Eestis kena trend, mida tasub jätkata. Pöial püsti!
