Polüamooria klannid : järgmine suur trend?
Üks meeste vallatumaid fantaasiaid, nagu näitavad uuringud, on seksida lesbipaariga. Mitte nende lesbidega, kes näevad välja nagu mehed. Ja kui võimalik, siis sellistega, kes ei ole päris 100% homoseksuaalsed, vaid keda erutab ka meessoost partner
Sellepärast ongi see, et mehed – ja naised – polüamooria kogukondadest kuigi palju ei tea, minu jaoks sedavõrd intrigeeriv. 'Polüamooria'? Guugeldage ja Wikipedia annab teile vastuse: 'Polüamooria', kreeka sõnast poly ('palju, mitu') ja ladinakeelsest amor ('armastus') on praktika ja kiindumussuhe, mille puhul tunnistatakse rohkem kui ühte samaaegset intiimsuhet, ollakse teadlik kõigi teiste olemasolust ja nõustutakse selle olukorraga.“
Paraku leiate selle vaid võõrkeeltes: eestikeelset sisendit seal polüamooriast veel pole (aga teie põhjanaabritel juba on).
Jah, meie tsivilisatsioonis eelistavad inimesed siiani ajalooliste formaatide järgi elada. Euroopalik traditsioon tahab, et me säilitaksime monogaamia. Tunnistatakse klassikalist paarisuhet – truudus pole oluline – või vaba suhet, kus kummalgi on salaja armukesed. Oluline on, et suhe oleks üks-ühele.
Miks siis polüamooriat ja selle erinevaid vorme samaväärsena ei hinnata? Vast sellepärast, et kuulumisega seotud tunnete osas ei olda veel valmis järeleandmisi tegema. Omand. On see inimlik? Inimesed on osade asjade suhtes väga territoriaalsed. Lisaks sellele on ka kultuuriline pool. Just sellepärast võingi kihla vedada, et järgmiseks suureks asjaks pärast praegusi geiparaade saab olema polüamooria liikumine.
Ma ei mõtle polügaamiat. Ei. Ma räägin millestki, mis on võrreldes abieluga väga erinev: tegu on suhtevõrgustikuga, kus avameelselt pannakse paika iga klanniliikme roll. Üks kujutletav näide: mina ja mu sõber Peep oleme homoseksuaalsed, aga me tahame elada koos ja jagada omavahel ka teisi partnereid, keda me armastame (kummalgi kokku kolm), kuigi me teame, et Triin ja Eva tunnevad tugevat tõmmet ka teineteise suhtes.
Kuidas me selle avastasime ja selle paika panime? Istusime ühel õhtul laua ümber, sõime õhtust, jõime head veini ja rääkisime oma pereliikmete rollijaotuse korralikult avameelselt läbi. Voilà, konsensuslik, eetiline ja mittemonogaamne polüklann. Ja seks? See on ainult osa sellest võrdusest ja mitte tingimata selle kõige olulisem muutuja.
Pähe tuleb veel igasuguseid triviaalseid mõtteid polüamooria vikerkaarelipust, poolest miljonist polüamoorsest perekonnast ainuüksi USAs, regulaarsetest selle armastusfilosoofia teemal diskuteerimiseks korraldatavatest konverentsidest... Aga minu isiklik kogemus lubab mul väita, et päris hulk inimesi ongi ka juba praegu valmis oma klanni moodustama.
2007. aastal testisin seda nimelt oma esimese romaani („Mees, kes tahtis olla Lindbergh“) ühe tegelasega. See oli mõeldud naljana. Raamatus on tšehhi lennusaatja nimega Viktor. Kõigepealt tuleb ta „kapist välja“ ja mingi aja pärast kolib veel ära Havaile – polüneeslaste seas on polüamoorsed suhted küllaltki tavalised -, et oma polü-unistused ja polü-tunded muretult valla päästa.
Havail loob ta oma klanni, kus valitsevad suhted ja formaat, mis vastavad täpselt tema ja selle teiste liikmete soovile ja unistustele.
Mulle üllatuseks on Viktor enamiku raamatut kommenteerinud inimeste lemmik. Ja ma olen sellest teinud omad järeldused: praegusel ajal, kui suhted on hapramad kui kunagi varem, tuntakse poolehoidu polüamooriale omaste põhiväärtuste suhtes: truudus, lojaalsus, usaldus, väärikus, vastastikune austus ja toetamine, suhtlemine, läbirääkimine, omanditunde puudumine... Eriti see viimane – suhe ilma omanditundeta.
Naljakas. Enne kui teksti ära lasin tõlkida, saatsin selle läbematuna oma heale sõbrale Maarjale. Tema reaktsioon oli huvitav, konstruktiivne: „Just! Üks üleüldine Eesti polüamoorne kogukond on see, mida meil vaja on... Me rahvas oleks väljasuremisest päästetud!“
*João Lopes Marques on raamatu "Minu ilus eksiil Eestis" autor
