Sõda on maal!
Täiesti rahulikult ja hoopis toiduainete omandamise eesmärgil supermarketis ringi jalutades jäi silma alla haruldus. Värske haruldus. Ehk müügilolev 100vatine pirn. Ohoo!? Neid on veel! Kohe kümnene pakk korvi - ei tea ju, millal enam saab ja kas
Tõepoolest, selline tunne tekkis, nagu oleks sõda tulekul. Vanemate inimeste juttude järgi on ikka nii, et kui sõjaoht jõuab inimeste teadvusse, annab sellest kiiret tunnistust teatavate kaupade kokkuostmine. Sool... tikud... seep olevat see põhikolmik. Loogiline kah - soola tuleb sisse vedada, tiku- ja seebivabrikud olla lihtne ümber sättida püssirohtu või muud lõhkeainet tegema - üks keemiatööstus puha.
Mistõttu tundus seal poes suisa loogiline terava pilguga ringi vaadata: mis on see tõenäoline kaup, mis kohe ära kaob? Ja mida seetõttu peaks igaks juhuks, kas nüüd elupäeviks, aga mõneks raskeks aastaks ikka, kokku ostma?
Ega seal poes pähe tulnudki. Noh, soola... palju sa seda ostad... teisalt, kogu aeg räägitakse, et valge surm... ah, paar kilo võib ju igaks juhuks varuks võtta, ikka kulub ja nõme on, kui pole. Või kui ära keelatakse. Samas, eks me mäleta suhkru kokkuostmist ja suhkrutrahvi, ega ei julgegi väga ahnitseda, pärast oled veel süüdi ka, kui armastatud Eesti riik Euroopalt mingi trahvi kaela saab.
Aga mõte keerles peas ning kruttis ennast pinnale mõni päev hiljem. Kui ma tegelesin ettevõtmisega, millega liiga tihti ei tegele ehk habemeajamisega. Ma teen seda poolvanamoeliselt ehk siis küll žiletiaparaadiga, aga sellisega, millel on mõlemas suunas üks tera. No te peaksite teadma, mida ma mõtlen, selline õhuke leht, mis aparaadi vahele kruvitakse. Viis tera maksab mingi viis eeku või nii. On proovitud küll sensoreid ja mache ja mida kõike, aga välja tulnud, et minu rahakott neid kolme- ja neljateralisi lubrikeeritud ja elektriseeritud vidinaid eriti ei kannata.
Kui juba kõrvalekaldumiseks läks, siis olgu nenditud, et vana teadmist mööda on žilett ja žiletiaparaat üldnimed, sestsamast Gillette'ist tulnud, aga mingi aeg leiutas keegi, et on "rasseerija", nagu telereklaamist kuulda. Ju tal habe ei kasva ja kaenla all ka mitte. Või pole ta ENEt lugenud, kus sõna "žilett" täiesti olemas.
Olgu, nüüd siis mõttekese manu tagasi. Kraabin mina seal ennast ja tuleb pähe, et seesamune lihtne vidin võib olla vabalt järgmine, mille eurooplased võtavad ära keelata. Vastab kriteeriumidele nagu lambipirn:
1. Lihtne
2. Odav
3. 100 aastat vana tehnoloogia
4. (naljaga pooleks) jänkide leiutis
5. Töötab
Ehk siis ega muud polegi vaja, kui leiutada nt ohtlikkus (jah, need terad on vahedad ning võimaldavad näppu lõigata) ja ära keelata, pakkudes asenduseks neidsamu keerulisi kolme- neljateralisi asju, millel patarei sees, võibolla tuues jälle ette keskkonnasäästlikkuse ja metalli kokkuhoiu - üks vanamoeline tera võib vist olla küll milligrammi raskem kui moodsa neli lõikeriba. Ja kombes! Saame asemele, nagu säästupirni, vidina, mis on:
1. Keeruline
2. Kallis
3. Innovaatiline (mida see küll tähendaks)
4. Töötab lühikest aega (need nimelt ummistuvad ja siis hakkavad karvajupid nahka torkima), mistõttu tuleb neid sagedamini vahetada, mis elavdab tarbimist, loob töökohti jne, teate neid majandusmantrasid küll.
Lisage siia veel, et säästupirn olla ju ohtlik jäte... ja plastmass kah ei kipu ära roostetama, erinevalt žiletiterast ja te saate veel sisse tõmmata töökohti nende spetsiifiliseks jäätmemenetlemiseks, sõnaga, kohutav õnn jälle maale toodud.
Nii et ma läksin ja ostsin neid teri kohe hulgi kokku. Päris habemenuge Eestis kahjuks ei müüda.
