Hommikusöök söödud, konutasime veidi õuel ja siis läksime ujuma või küla peale sõpru otsima. Rand oli kahe minuti kaugusel – lainemüha oli õhtuti heaks uinutajaks. Sadamas oli kai ja kalakasvandus, kus hoidsime kalurite tööl silma peal ja esitasime hunnikuga igasugu küsimusi. “Mis see on ja kas seda asja teil on veel vaja või võin ma selle endale saada?” Parematel päevadel viisime kaluritega kalakasvandusse sööta.

Lapsi oli külas palju. Riho oli õige entusiast. Talle meeldis motikat putitada ja ühel suvepäeval tegi ta ise jäätist. Hiljem ei saanud temast mitte krossisõitja, vaid hoopis kokk. Metsatukas elas üks Oskar, kellest poleks keegi oodanud, et temast juuksur tuleb. Lapsi käis Salmistult minu lapsepõlve ajal läbi vist ikka sadu, sest seal olid ka puhkekeskused. Metsas oli kahe mehe kõrgune suur rahn, mille ümber joostes võis äragi väsida. Selle otsa sai ronida ühest kohast ja mul on praegugi kõik need kühmud meeles.

Kerime aega umbes 25 aastat edasi.