STIG RÄSTA KOLUMN: absurd, kuidas universum andis märku, et jäta see lapsepõlveseik meelde, varsti koged sama uuesti
Meie perel on 1980.–1990. aastatel ehitatud saunaga maja. Ilus mereäärne koht, kuhu kiirelt Tallinna müra ja kära ja melu ja tolmu eest põgeneda. Koolivaheajad olime vennaga seal vanaema-vanaisa mitte kuigi valvsa pilgu all, magasime omaette saunapööningul. Hommikuti saime põõnata seni, kuni vanaema hele hääl meid sööma hõikas. Tulime redelit mööda alla ja suundusime suurde majja kööki. Vanaisa oli tavaliselt juba laua taga ja luges lehte. Heitis üle prilliääre pilgu hilistele saabujatele ja muigas, kuidas me suudame nii kaua magada. Laual olid tavaliselt kohv, võileivad ja maailma parimad pannkoogid. Nagu ikka vanaema tehtud ju. Moos tuli otse oma maasikatest ja vaarikatest ja mustadest sõstardest. Sekka vahel tikreid ja neid laste “lemmikuid” punaseid sõstraid.
Hommikusöök söödud, konutasime veidi õuel ja siis läksime ujuma või küla peale sõpru otsima. Rand oli kahe minuti kaugusel – lainemüha oli õhtuti heaks uinutajaks. Sadamas oli kai ja kalakasvandus, kus hoidsime kalurite tööl silma peal ja esitasime hunnikuga igasugu küsimusi. “Mis see on ja kas seda asja teil on veel vaja või võin ma selle endale saada?” Parematel päevadel viisime kaluritega kalakasvandusse sööta.
Lapsi oli külas palju. Riho oli õige entusiast. Talle meeldis motikat putitada ja ühel suvepäeval tegi ta ise jäätist. Hiljem ei saanud temast mitte krossisõitja, vaid hoopis kokk. Metsatukas elas üks Oskar, kellest poleks keegi oodanud, et temast juuksur tuleb. Lapsi käis Salmistult minu lapsepõlve ajal läbi vist ikka sadu, sest seal olid ka puhkekeskused. Metsas oli kahe mehe kõrgune suur rahn, mille ümber joostes võis äragi väsida. Selle otsa sai ronida ühest kohast ja mul on praegugi kõik need kühmud meeles.