Töllasin mina jälle ükskord mööda uulitsat, vaatan, näe, tippjuht seisab, kallis lips ees, tähtsad mõtted peas, juba näost näha. Tippjuht nüüd küll, va koondaja-vallandaja-optimeerija-saneerija ja muidu tõbras sihuke, aga oma sõber ka, nii et tavaline ja tobe: tere, kuidas kulgeb ka? Sitasti, ütles tippjuht. Ja kordas: ikka päriselt sitasti. Vaadake, kui te ei tea, siis tippjuhid ei vasta kunagi nii. Sellepärast nad tippjuhid ongi, et võivad alati silmade särades rääkida kohe avanevatest tulevikuperspektiividest, innovaatilistest lahendustest, turgude tõusust ja millest veel. Sõnaga, nad on haiglaselt optimistlikud, pea samamoodi kui riigivalitsejad. Nüüd siis äkki - sitasti. Asjad ei müü, ütles tippjuht. See on samasugune jutt, mida nad kunagi ei räägi. Kõik ju müüb, kõike tuleb osta, sest kõigi asjade hind on homme kolmekordne vähemalt. Mitte et igasugu tippjuhid muidu ei võiks ladnad inimesed olla. Nendega koos saab napsu võtta ja igasugu pahandust toimetada, vahel tunduvad nad lipsu maha visanuna isegi hullemad metslased kui lihtne meesloom. Aga oma esmast-reedeni toimetamistest räägivad nad alati paanilise optimistliku pilguga. Milles kalgendab visioon helgest tulevikust. Moll, et pane või plakatile. No ei müü, pajatas tippjuht. Isegi mitte tusaselt, pigem leplikult, mis ei tähendanud, et ta mures polnuks. See aeg, kui kõike võeti lennult, on ikka nii läbi kui läbi. Nüüd tõmmatakse kodanikel sissetulekuid mühinal vähemaks. Samas tõusevad maksud. Ehk siis kokku tuleb, et inimestel on vähem raha, aga rohkem kulutusi. Ja nad hakkavad kokku hoidma. Päriselt ka või, küsisin mina. Tippjuht noogutas. Oled sa näinud müügis väga uusi autosid väga vähese raha eest, küsis ta. Ma pole just automees, mulle meeldib kõrvalistmel õlut juua. Sellepärast peabki iga mees endale normaalse autoga naise hankima, ütlesin mina. Tippjuht muhatas: samasugune lollakas kui varem. Aga need autod on müügis, mõniteist tuhat, väikese kirjaga lisa: võta ainult liising üle. Ei jaksa enam pidada kunagi hoogsalt ostetud tutikat autot. Ja kõik muud liisingud ja laenud niikuinii, mida uhkelt võeti, kõik krediitkaardid, kõik reisilaenud. Ega neid keegi andesta. Need võetakse ikka sipsti arvelt maha, seega jääb sinna väga vähe. Kas just väga vähe, aga... vähem. Ja siis hakatakse kokku hoidma, mille pealt veel saab. Ehk siis ilma milleta läbi saab. Paistis, et poisil oli päris aega laialt käes, kui viitsis sellist majandusülevaadet anda. Või kuidas seda pidanuks nimetama. Et - üleüldine kokkuhoid algabki sealt, milleta läbi saab. Ehk siis mõnigi asi mõeldakse läbi - kui palju ma seda kasutan ja kas see raha, mida ma maksan, on seda midagi väärt. Keeruline või? Mina ütlesin, et siiamaani väga keeruline ei ole. Ja, kuna asjad lähevad aina hullemaks, siis muudkui loobutakse, mõtiskles tippjuht. Ostetakse vähem, katkestatakse tellimusi, loobutakse näiteks kodusest interneedusest või millestki taolisest. Seda kõike teevad need niinimetatud kunagised rikkad, kellele paari aasta eest määriti pähe kõike, laenust alates, kullast vetsupotiga lõpetades. Enamvähem. Ja seda kõike laenu peal. Mulle meenus ühe väga õela inimese nentimus, kui mina imestasin Hummerit nähes, et kus see masu on, kui rikkad ringi sõidavad. Nentimus: see pole rikas, vaid vastas laenutingimustele. Tippjuhile tundus see õelus isegi meeldivat. Nii et kui sa müüd praegu asju laenuvõimelistele, neile endistele laenuvõimelistele, oled sa üsna hädas, sest su kundesid jääb aina vähemaks ja vähemaks, ohkas ta. Hästi läheb praegu neil, kes müüvad endistele vaestele. Pensionäridele, maakatele, kõigile, kes omal ajal pangast tagasi saadeti või üldse sinna minna ei mõelnudki. Neil on praegu seda päris raha ja kohustusi pole üldse. Nemad saavad asju osta, seejuures järelmaksuta, raha kohe kätte. Aga need rikkad, need hüpoteetilised rikkad, nendega on kehvasti,  neile ei müü sa midagi peale riisi ja makaronide varsti. Tippjuht jäi lausa nukraks. Tema nimelt riisi ega makarone ei müü. Sa oled ehk liiga pessimistlik, arvasin mina. Oleks hea meel olla, aga, mis parata, praegu on siis vaeste aeg ja sellega tuleb kohaneda, arvas ta ja lippas kuskile oma tippjuhi asju ajama. Kohanema või? www.naistemaailm.ee