Välismaalane olla on hää...

Eestlaste lemmikküsimus on üldtuntud. Unustamatu „Mille pagana pärast sa siin riigis elad?“. Lisandub enamasti - eriti naiste puhul – veel ka järgmine küsimus: „Kuidas sa suudad seda ilma taluda?“ Mehed on konkreetsemad: „Jajaa, tean-tean

Tõepoolest, see on lõputa lugu, nõiaring, mille lõputust ma vihkan ja samas miskitpidi ka armastan. See õigustamise pinge tekitab minus (õigustatud) adrenaliini. Hoiab ärksana. Paneb mind järele mõtlema. Ma olen ju sellele küsimusele Tallinnasse kolimisest alates nii tohutult palju kordi pidanud vastama.
 
Ent viimasel ajal on mu vaatenurk muutunud. Võib-olla on kätte jõudnud aeg alla anda.
 
Miks? Paljudele eestlastele ei tundu mu põhjendused kuigi veenvad olevat. Üldjuhul rünnatakse mind mu kesise eesti keele taseme pärast, teistele jääb ette mu oskus kohalike naistega suhelda. Pole siis ime, et vahel ma mõtlen, et eesti meeste jaoks sümboliseerib lipu kolmas triip eesti naist: must esindab maad, sinine keelt, valge tüdrukuid.
 
(Või mispidi see nüüd oligi?)
 
Selle asemel, et rääkida paljastest faktidest, eluseikade kokkusattumustest või oma siirast armastusest Eesti vastu, olen viimasel ajal valinud tunduvalt lihtsama formaadi: elan Tallinnas, sest mulle meeldib siin välismaalane olla. Olin varem viies riigis elanud ja tahtsin, et mu saaga maailma eri paigus jätkuks, enne kui Portugalis paikseks jään. Kunagi... või mitte kunagi... Loteriiaspekt on osa võlust.
 
Vabaduse väljendus, kui eelistate.
 
Paraku tundub mulle, et eestlastel on alati vaja, et välismaalased midagi tõestaks. Uustulnukad peavad olema kas poolt või vastu. Me oleme kas liitlased või okupandid. Me kas räägime vabalt eesti keelt või ei austa me seda maad. On siis eestlastele ühene identiteet nii oluline, et ei osata vana head, paljuski euroopaliku traditsiooniga ränduriks olemist hinnata?
 
Võib-olla see seletabki, miks siiani ei taheta tunnistada, et eesti sugu on sulam: siin on segunenud märksa rohkem erinevat verd, kui me ettegi kujutame. Aga eestlastele on tavaks kas enda hulka võtta või välja heita, kõik peavad assimileeruma, kuuluda saab kas A- või B-rühma, ollakse kas Kalevi järeltulija või muu.
 
Kusjuures: käitumist uurivad teadlased on just äsja tõestanud, et välismaalaseks olemine vallandab samasuguseid emotsioone nagu kogeb laps. On see siis midagi halba? Ma ei arva. Lihtsalt tunda ja tunnetada on puhas nauding. Iga päev iseend jälle ja jälle taasluua: sest me tekitame peegelefekti, sest me fookuskaugus annab tagasiside.
 
Ma usun – ja ma olen näinud –, et väga palju eestlasi tunneb välismaal elades sama, mis mina. Tsiteerin ajakirja The Economist: „Nagu hea bridžimäng, hoiab välismaalaseks olemise seisund aju pidevalt aktiivsena, samas ei väsita seda kunagi ära...Välismaal elamine võib tekitada palju lapsenagi kogetavaid emotsioone: uudsus, üllatus, ärevus, kergendus, alistumistunne, pinge, vastutuse puudumine...“
 
Selline on (ka) maailma ajalugu.
 
Miks Eesti ja mitte Leedu (või Gambia)? Miks Tallinn ja mitte Narva (või New York)? Uskuge, Eesti on suurepärane riik, kus välismaalane olla. Võin küll vaid iseenda eest rääkida, aga palun väga: eksootika, kaugus, ilu, lihtsus, loodus, rahu.... Vaatamata eelpool mainitud igavatele korduvatele küsimustele, on maagia alles jäänud. Vastu pidanud.
 
Kui Alice oleks Imedemaal sündinud, kas tema lugu oleks siis samasugune?
 
Ei usu ja võib-olla see ongi see kaua hoitud saladus, mis meid, professionaalseid välismaalasi, oodatust kauem eemal olema hoiab. Ja vahel paneb jäämagi. Ah jaa, ja veel: Eesti inimesed on palju toredamad, kui nad ise seda tunnistavad.
 
*João Lopes Marques on raamatu "Minu ilus eksiil Eestis" autor