Valmisolekust hetkel ja igavikus

Mees, kes tuli mulle üle tänava vastu, ei võinud teada, et see olen just mina, Peeter Olesk. Aeg oli pime, pool kümme õhtul vastu pühapäeva. Auto peatus ristmikul mitte selleks, et kuskile keerata, vaid et lasta mees välja. Mees oli Tartu Ülikool

Mart Kull oli meie kohtumisel tugevasti purjus, maailma peale kuri, nördinud, kuid ka pisut alandatud. Talle tundus, et ta on andnud ühiskonnale kõik, ent too ja justnimelt ühiskond, mitte kodu ja pere, koonerdab. See tema tundmus ei saanud olla ühekordne kriis. Nohu, nagu mõnikord öeldakse. Nagu paljud loojad, oli ka tema parajasti tühi (kuigi oli täis).
Rääkida inimesega niisuguses olukorras maast ja ilmast on tegelikult alatu. Nagu majagi, vajab ka inimene nurgakivi. Pakkusin selliseks asjatundlikku arsti, kelle erialaks on masendusseisundid. Professor Mart Kull keeldus ja sõimas ka tolle arsti läbi. Jäi üle soovitada ennast. Minuga oli Mart Kull nõus ja me leppisime kokku ülehomseks.
Läksime lahku poole tunni kuludes. Kuna olin lubanud astuda sisse ühe inimese, samuti arsti poole, kes teadis, et ma ei ole väga ebatäpne, ent ei ilmunud sinna õigeks ajaks, muutus ta rahutuks. Seletasin loo ära. Järgmisel keskpäeval helistas too tohter, et ülehomset ei tule. Tunni jagu pärast keskööd oli professor Mart Kull oma kodus kokku varisenud.

Kust leida inimene, kes aitaks?

Täpne olles polnud ma valmis ei kohtumiseks Mart Kulliga ega teadmiseks, et ajalooga pärast toimunut ei vaielda. Kust siis leida õige inimene tolleks hetkeks, kui sul on kriis, aga sa püüad hoida toda kriisi võimalikult enesele? Oled kinni, ehkki pead avanema. Näide? Astus väikesesse toidukauplusesse vanamutt. Eideke. Võib-olla lesk, võib-olla vanapiiga. Prille ei olnud, kepiga ei käinud. Tema tahtis osta soojenduskotti. Oli käinud läbi kõik ümbruskaudsed apteegid, kuid tühjalt. Astus siis sisse leivapoodi ja, olles ise venekeelne, küsis eestlannast poepidajalt, kust niisugust asja saaks.
Poepidaja juhatas üht elektritarvete vanakraamiäri, ent oli unustanud ära sellegi vähese vene keele, mida ta kunagi oli õppinud ja kartograafiat ei tundnud ta üldse. Päris minu käest. Paber tal oli, pastapliiats samuti. Joonistas pool Tartu linna üles ja tegi risti sinna, kus soojenduskotilett pidi asuma. Mutt uuris seda risti enam kui umbusklikult, kuid mõistis, et järjekorda ei tohi kinni pidada. Hakkaski astuma.
See kõik ei ole ajaviide. Kriis on alati äärmiselt konkreetne. Sõidad bussis jänest ja jääd vahele. Jänest on sõitnud näiteks Ita Ever, imeline näitleja. Kui ta polnud laval, vaid jättis trammipiletist 3 kopikat maksmata, pandi tema nimi üles seinale Tammsaare pargi servas asunud ühiskondlikule asutusele, mille ühes küljes asus avalik peldik. Temasuguseid oli seal kirjas mitukümmend.

Räägi suu puhtaks

Kriis? Mis on aga antikriis ehk avariilise olukorra vastaspool? Ühel keskpäevajärgsel ajal tuli Tartusse raadio-onu Mart Ummelas, Sirje Oleski ja minu kursusekaaslane ning vana sõber. Mitte maid jagama, vaid tähistama sünnipäevi. Oli kutsutud ja oodatud. Pitspalli polnud, sest meil oli tarvis ajada tööasju. Ta ütles ja ka kirjutas siiski midagi, mis pole tavaline. Sõnum oli järgmine: tal on hea meel, et meil ei ole vaja isekeskis kanu kitkuda. Ei Sirje ega Mart ole seda tööd erinevalt minust teinudki.
Mida teha aga sel juhul, kui kriis on juba toimunud, kuid sa ei taha teda enesega kaasa viia? Võtta kriis igavikku kaasa on raske koorem. Säärane olukord tekkis Eesti Vabariigi presidendi Lennart Meri ja riigikogu liikme Peeter Oleski vahele suvel 2001. Tema pooldas oma töö jätkajana professor Peeter Tulvistet, mina Reformierakonna liiget Toomas Savi. Miks nii või naa, jäi lahti rääkimata ja Lennart Meri lõpetas meie suhted. Teised asjaosalised otsustajad lõid kõik üldse vedelaks. Kuni mõni kuu enne kurba kohust paluti mind sõita Viimsi poolsaare tippu. Läksin ja olen sellest ka kirjutanud, kuid too on lora. Lennart Meri üle valvas tema vooditoa kõrval asuvas ruumis meditsiiniõde ja mul ei sobinud olla juures, kui tema oli tähtsam. Astusin alumisele korrusele ja seal me olime köögis vait. Ei sõnagi. Ent me leppisime. Ilma pikema jututa.
Tihtipeale kujutatakse kriisi lahendamist ette nagu lipsudega härrade nõupidamist või ühist viinavõtmist. Ei seda ega teist! Kriis on segadus. Kriisi lahendamine tähendab puhtust. Räägid asjad klaariks.
Mõnikord aitab sel puhul naer. Hea sõnaga peab olema jällegi ettevaatlik. Ravimatult haigele inimesele on kohatu öelda “Ole terve!”. Vahel tuleb olla vait. Vahest koguni igavikuks.
Arsti retsept ehk ordinatsioon on minusugusele paraku ühemõtteline. Jätad ära – ja jäta kohe jumalaga. Meie põlvkonnale (sündinud umbes 1953) ordineeriti ligikaudu kaht ravimit, penitsilliini ja kalamaksaõli. Kes siis ei haigestunud, liginevad nüüd vanadusele.
Kohtumisel professor Mart Kulliga polnud mul kumbagi kaasas. Ma ei taha lõpetada nukra tooniga, aga – reipust pole kunagi põhjust põlata!