WABARIIGI PEOLAUD: kuidas 1931. aasta retsepti järgi imekiiresti juustu valmistada

Kui juustu tehti vanasti kodus, peaks see ju ka tänapäeval võimalik olema? Võtan ette Wabariigi-aegse retsepti, seon põlle ette ja panen kõik vajaliku potti. Gurmaanid teevad ju ikka ise juustu, eks!

Piim ja läbi sõela pressitud kohupiim podisevad potis, aga tükk aega ei juhtu mitte midagi! Helistan vanaemale: “Kust ma aru saan, et piimavesi eraldub?”

“Küll sa saad,” julgustab mu lemmikkokk.

Pliidi ääres mitte kuigi lootustandvat potisisu jälgides taipan, et lisaks moodsalt väherasvasele kohupiimale on ka piim ülemäära lahja – vanasti polnud ju 2,5% piima! Heldus, siit küll mingit juustu ei sünni!

Just siis, kui olen valmis käega lööma, levib köögis korraga tugev juustulõhn ning potis eralduvad selgelt kaks tegelast: kollane vedelik ja suured juustuklimbid, mille maitse on suisa täiuslik!

Kuna marlit pole käepärast, panen vastse juustu nõrguma majapidamispaberiga vooderdatud sõelale. Veidi hiljem tõstan juustuolluse potti – sõbrunema sulava võiga. Kodujuustu moodi tulemus muutub veelgi kollasemaks.

Patsutan juustuklimbid kokku plastikkarbi sisse, võtan põlletaskust telefoni ja saadan vanaemale sms’i: “Tehtud!” Vanaema helistab kohe, et imestada: kuidas juust juba nii ruttu valmis sai?!

Ühesõnaga: juustutegu võttis mul vaat et vähem aega kui retsepti lugemine! See käis nagu välgukiirul, kokku ehk viis minutit, kuigi olin vaimu valmis pannud suuremat sorti leemekulbi liigutamiseks. Järgmisel hommikul sai tahenenud juustu juba kenasti viilutajaga lõigata.

Vaat see on oskus, millega kavatsen tulevikus särada: “Lapsed, võtke juustu ka, vanaema ise tegi!”

Artikkel ilmus esmakordselt Anne & Stiili 2013. aasta märtsinumbris.