Ma ei ole varem oma tulevikku torkinud. Pigem olen elanud nagu naabrimees soovitab: “Pane alati puhas pesu selga, sest elu ei tea isegi, mis tal pakkuda on.” Sõbranna lõõbib, et minu meheleminekuaja väljaselgitamine on ühiskonna hüvanguks oluline ja kindlasti sama täpselt ennustatav kui maailmalõpp. Ja muidugi on kõrva jäänud ka mõned ulmeliselt kõlanud ennustused teiste kohta, mis on täitunud.
Niisiis olen skeptiline ja heitunud, aga pöördun inimeste poole, kel võiks mu tulevikust olla rohkem aimu kui mul endal. Tuulan internetis ja koostan nimekirja ennustajatest, kellelt uurin oma armuelu tulevikku. Kuna olen esmajoones abi otsiv vallaline, mitte ajakirjanik, ei maini ma, et kirjutan hiljem oma kogemustest loo. Tuhat vabandust selle pärast!
ESIMENE: Kes otsib, see leiab ühe tumeda pea
Esimest kõnet on raske teha. Vastab krapsaka häälega heatujuline ennustaja: “Mis probleem teil on?” Seletan, et tahaks armuasjus selgust saada. “Tulge homme kohvikusse. Näete, et üks vanamutt istub siin.” Midagi ette valmistama ei pea ja raha tuleb kaasa võtta südametunnistuse järgi. “Mul kõik abivahendid kotis olemas, tulete ja siis arutame elu!”
Järgmisel hommikul hakkab mu unesoe aju juba varakult ketrama küsimusi, mida ennustajalt uurida. Kohtume suure kaubanduskeskuse kohvikus. Vanem proua, vast nii 75 kanti. Sama krapsakas kui telefonis, räägib palju, aga nii vaikselt, et pean vaheldumisi üle küsima või siis poole ise juurde mõtlema.
Kõik käib kiiresti. Ennustaja tõstab mõneks sekundiks lauale temast kirjutatud artiklipaki. Seejärel brošüüri mingi magnetilise imemasina kohta. Aga see on tarvilik minust vanematele ja valutavamatele. Lauale jäävad värske Õhtuleht, kolm pakki kaarte ja pendel. “See Pugatšova on ikka hull mutt!” ütleb ennustaja uudiste keskmes oleva lauljanna kohta ja tõstab pendli ajalehe kohale.
Esimese hooga ei taipagi, kas hästi läheb Pugatšoval või mul. Selgub, et mul. Ennustaja paneb kaarte ja räägib, mis mu elus hetkel toimub. Suurem osa läheb täppi ja need on vägagi isiklikud asjad!
Tuleviku seisukohalt teeb mulle suurimat rõõmu, et üksiku-kaarti ei tule. Soh! Samas ei pidavat selles kaardis ka midagi hullu olema – sel juhul tuleb teemale lihtsalt rohkem tähelepanu pöörata. Olen murelik, kas midagi meelde ka jääb, sest märkmeid teha ei tohi – see segavat. Mainitakse ka mõningaid konkreetsemaid lähituleviku sündmusi. Näiteks aasta lõpul lähen sõbrannaga reisile, kus kohtan paari meest, kellega aga midagi tõsisemat ei arene.
Igatahes hakkavad mind tahtma kaks meest: üks heleda, teine tumedama peaga. Tume jääb. Ennustaja käsib tungivalt uurida mehe tausta ja sugulasi; pätti ei tohi võtta; naise ja lapsega meestest tuleb eemale hoida. Kaardid pandud, muutub kohvikulaud ühiskonnakriitiku-töövahendaja-peopromootori-kosjamoori nõuandenurgaks.
Meeldejäävalt sageli mainib ennustaja, et elu Eestis on kehv mis kehv. Head mehed on ka juba välismaale kadunud. Kas ma ei tahaks Soome minna või kuueks kuuks Ameerikasse haiglasse tööle? Lisaks võib ta aidata mul ajalehest venekeelseid töökuulutusi uurida. Mul kipub tähelepanu hajuma. Vahin aknast välja ja hakkan uskuma, et äkki ongi Eesti elu neetult halb. Ennustaja aga arutleb juba, kas keegi tema tuttavatest sobiks mulle meheks. Küsin, kas kõik on meile ette määratud ja juhtub nagunii. Selgub, et tuleb ikkagi tegutseda. Ainus toimiv strateegia on “Kes otsib, see leiab!” ning ennustaja soovitab minna laupäeval Sossi klubisse soomlastega aega veetma, nagu teevad ta 50+ sõbrannad.
Kui šatään härra kohal, peaksin ennustajale helistama ja nõu küsima. See on tasuta.
